Ühel soojal suvepäeval lähenes mulle keegi naine, koer pika rihma otsas, ja lasi oma loomal mind nuuskida, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi.

„Oh, ärge kartke! Ta ei tee mitte midagi, ta ainult nuusutab!“ hõikas naine.

Mulle ei meeldi, kui mulle tundmatu kiskja topib oma koonu mu paljaste säärte ligi. Koeral on tavaliselt ikkagi 42 teravat hammast. Lihtsam on karta kui hiljem kahetseda.

Mõne hetke pärast nuuskis loom juba järgmist vastutulijat.

Mina aga astusin tema perenaise juurde ja nuhutasin teda korra. „Mida te teete?“ ehmus naine.

Vastasin – „Ärge kartke! Ma ei tee mitte midagi, ma ainult nuusutan“ – ja kõndisin edasi. Naise näoilme ütles aga, et ma teinuks talle justkui midagi vastikumat kui tema koer mulle.

Teine juhtum. Teen õhtupoolikul sörkjooksu ja vastu tuleb keskealine paar, kolli moodi koer kaasas. Peatun aegsasti, sest mõned koerad ei talu millegipärast jooksjaid.

Kuulen jälle: „Oh, ärge kartke! Meie koer ei hammusta!“

Ja kui koera juurde jõuan, proovib ta ikkagi mulle säärde hüpata.

„Oi, see oli tal esimene kord,“ hüüab üks koeraomanikest üllatunult.

Mind absoluutselt ei huvita, kas see oli tol kiskjal esimene, teine või viiesaja teine kord. Ma tahan, et koer mind ei hammustaks.

Jooksuradadel Tallinna metsades ja parkides näen tihti tegelasi, kes jalutavad, rihm käes, ja nende lähedal hüpleb lahtiselt koer. Olen neile hõiganud, et ega nad pole näinud seda idiooti, kes on koera jooksurajale lahti lasknud.

Ma ei saa vastust, kuigi kahtlustan, et just nemad ise ongi need türblid, kes kaasinimestest ei hooli.

Ükskord teatas keegi noorem daam, et mida ma õiendan, et ta oma koeral vabalt ringi lipata laseb. Et see tõug on sõbralik ja tema pole mind tolles avalikus pargis varem näinud.

Ja mina ei tea, kas koer on sõbralik või ei. Ma pole näinud väravatel kirju: „Sõbralik koer. Ta ei hammusta.“ Küll aga olen lapseeast saadik lugenud kümneid ja sadu hoiatusi: „Ettevaatust! Kuri koer!“

Mind ei huvita, kas ta on mind varem näinud või mitte. Koerapidaja ei tohi oma koertel väljaspool kodu vabalt joosta lasta. Lihtne.

Ja mina ei tea, kas koer on sõbralik või ei. Ma pole näinud väravatel kirju: „Sõbralik koer. Ta ei hammusta.“ Küll aga olen lapseeast saadik lugenud kümneid ja sadu hoiatusi: „Ettevaatust! Kuri koer!“

Need sõnumid on andnud mulle selge signaali: koer on ohtlik loom.

Jah, ma tean ka väga sõbralikke ja nunnusid kutsasid, kellel on toredad peremehed. Aga ka nende puhul arvestan võimalusega, et Reks või Pitsu või Pontu võib ühel halval hetkel pureda. Aeg-ajalt ründavad mõned isendid isegi oma omanikke. Nad on ju loomad.

Mu poeg sõitis hiljuti pruudiga Jõgevamaal jalgrattaga. „Väga tore oli, aga üks lahtine koer ründas meid,“ teatas ta tagasi jõudes. Ehk talle jäi sellest sõidust meelde koera rünnak. „Kena“ suvemälestus.

Väga vastik oli näha „Aktuaalsest kaamerast“ lõiku Andres Langemetsast, kes sattus oma suvekodu hoovis naabri koera ohvriks. Kaukaasia lambakoera mõõtu segavereline näris kirjaniku nii puruks (murdis isegi ühe näpuluu), et mees viidi kiirabiga haiglasse.

Kirjutasin kord loo „Ma vihkan koeri“, kuid see rääkis mitte niivõrd loomadest, vaid koerapidajatest, kes oma kiskja kurjaks kasvatavad ja neid vabalt ringi joosta lasevad.

Mõnikord imetlen Heiki Valneri tegevust, kes äärmiselt kirglikult loomi kaitseb ja loomapiinajaid piltlikult öeldes avalikkuses risti lööb. Tema tegevus oleks veelgi parem, kui ta võtaks ette ka need tegelased, kes oma koduloomade kaudu kaasinimesi ohustavad. See kaitseks nii loomi kui nende pidajaid.

Koer ei pea olema kuri. Nagu ka inimene.