Usaldamatus – see on kurb leinatalitus, kus saadame ära oma ühiskonna, mis lagunes usalduse puudumise tõttu.

Demokraatlikus ühiskonnas on just usaldus kõige tähtsam määre. Mitte usaldus pereliikmete, sõprade ja teiste lähedaste vahel, vaid üldine usaldus kõigi ühiskonnaliikmete vahel ja demokraatlike institutsioonide vastu.

Me ei tea täpselt, mida ja miks teised inimesed teevad ja kuidas asutused toimivad, aga me eeldame, et nad käituvad mõistlikult ja seadusi austades. Me ei pea teiste iga liigutust kontrollima ega iga oma varakübet lukustama, sest eeldame kaaskodanikest ja ka võimukandjatest pigem head – see ongi üldine usaldus.

Uuringud näitavad, et õnnelikumad, edukamad ja rikkamad on need ühiskonnad, kus usalduse tase on kõrgem, kus valitseb usk kaaskodanike ja juhtide tervesse mõistusesse.

Viimastel aastatel on see usk päris korralikult läbi raputatud. Järjest raskem on inimestel aru saada, mida usaldada ja mida mitte. Väite vastas on teine väide, tõe vastas „tõde“.

Järjest raskem on inimestel aru saada, mida usaldada ja mida mitte. Väite vastas on teine väide, tõe vastas „tõde“.

USA teadlane Kate Starbird avaldas sel nädalal väga huvitava uurimuse, kuidas töötab „alternatiivmeedia“, kuidas sünnivad ja levivad „alternatiivsed tõed“. Peamine järeldus oli, et see kõik sünnib üsna väikese hulga veebilehekülgede tegevuse tagajärjel. Üksteise sõnumit jagatakse, võimendatakse, keeratakse vinti juurde, jagatakse sotsiaalmeedia libakontodel – kuni häma leiab lõpuks vastuvõtliku lugeja. See pole autori hinnangul juhuslik, sest nende lehtede omanikud peavad oma poliitiliste eesmärkide nimel infosõda. Huvitav oli ka tähelepanek, et võitlust käivitavaks jõuks ja eri lehekülgi ühendavaks sõnumiks on vastuseis globalismile.

Selle sõnumi edendamiseks seatakse kahtluse alla mida iganes ning levitatakse kõige pöörasemaid vandenõuteooriaid.

Mis siis ikka, küsib mõni. Lolle on alati olnud, lõbustagu ennast, millega tahavad. Kui mõni tahab uskuda, et Maa on lame, siis andku minna! Mõni ravib ­gangreeni suhkrupallikestega. Mis me saame sinna parata?

Paraku näeme me iga päev nende tekkivate pseudovastanduste ja sellest sündiva usaldamatuse kurbi tagajärgi. Mõnes peres antakse lastele mürgist kloordioksiidi, teises sunnitakse neid arstide hoiatustele vilistades piirduma vegantoiduga.

Rumeenias on viimastel kuudel levinud leetrid – haigus, mida saab vältida imelihtsalt, õigel ajal vaktsineerides. Mõne kuuga haigestus üle 2000 lapse, kellest 17 suri. Ükski neist polnud vaktsineeritud. Miks? Sest seal, nagu meilgi, ei usalda liiga paljud muidu täiesti normaalsed inimesed enam meditsiinisüsteemi. Meilgi on liiga palju neid, kes ei usalda teadlasi. Liiga palju on neid, kes ei usalda haridussüsteemi. Liiga paljud ei usalda meediat, kus neist teemadest räägitakse. Liiga paljud ei usalda üldse ametnikke ja poliitikuid, kes teevad oma tööd. Lõpuks ei usalda nad ka teist inimest enda kõrval, eriti kui sel on natuke erinevad vaated.

Niisugusel usaldamatusel on väga kallis hind. Kogu ühiskonnale. Meie puhul kogu Eestile.