On hulk jutte, mida veendunult räägitakse, et asjad paistaksid… kuidagi teistmoodi. Sinna läheb väga palju auru, aega ja raha. Otsitakse ja sõnastatakse argumente, inimesed teevad tööd. Ehkki saaks lihtsamalt.

Paar näidet.

„See asi vajab põhjalikumat arutelu“ tähendab tavaliselt „ärme jumala eest midagi otsusta“. Me kõik teame seda, aga millegipärast välja ei ütle.

„Meie erakond paneb rahva kasvama ja naised sünnitama.“ Ei pane. Kõik, sealhulgas Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder ja Mart Helme, teavad, et rahvaarvu kasvavaks me ei sünnita. Praegu on aktiivses sünnitamis­eas viimane suur põlvkond, aga juba jõuavad sinna need noored naised ja mehed, kes on sündinud 1990. aastatel, kui lapsi sündis juba oluliselt vähem.

Rahvaarvu kasv tähendab suuremat sisserännet. Kõik teavad, aga välja ei ütle.

„Uus tulumaks pole keeruline,“ räägib kogu valitsus nagu ühest suust. Netikalkulaator tegevat töö ära. See jutt on täiesti silmakirjalik. Kõik nad teavad, et süsteemi hoomamine käib tavainimesele üle jõu. Eriti niisugusele, kes saab ebaühtlast tulu mitmest allikast.

Selle asemel võiks valitsus tunnistada ausalt, mida nad kõik mõtlevad. Kogu jama käib praegu tegelikult põhjusel, et IRL polnud astmelise tulumaksuga nõus. Nii tehtigi ülikeeruline süsteem, mille sisse Keskerakond ja sotsid saaksid astmelise tulumaksu salaja ära peita.

„Uus tulumaks pole keeruline,“ räägib kogu valitsus nagu ühest suust. Netikalkulaator tegevat töö ära. See jutt on täiesti silmakirjalik.

Aus oleks olnud teha kõigile ühesugune maksuvaba miinimum ja mingist tuluastmest alates suurem tulumaks. Lõpptulemus kõigi rahakotis oleks sama olnud, aga selle vahega, et keegi peale mõne reformierakondlase enam ammu ei kisaks. Nii et praeguse segaduse põhjus on IRL. Kõik valitsuserakonnad teavad, aga välja keegi ei ütle.

„Tasuta ühistransport tuleb!“ Ei tule. Rongid, millega sõidab üha rohkem inimesi, jäävad tasuliseks. Pikamaabussid jäävad tasuliseks. Kohalikud vallabussid jäävad tasuliseks. Neid busse, mis mõnes kohas võib-olla tasuta liikuma hakkavad, on väga vähe. Kadri Simson teab seda, Jüri Ratas teab seda. Kõik teavad, aga välja ei ütle.

„Ülikoolid ei suukorvista oma teadlasi.“ Eelmisel nädalal avaldas hulk teadlasi oma muret kolme suurülikooli rektorite kokkuleppe pärast, millega lepiti kokku, et „riiklikult tähtsate küsimuste lahendamisel“ (loe: plaanitava tselluloositehase küsimuses) väljendatakse „ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti“.

Rektorid selgitasid, kuidas see on kolme ülikooli omaalgatuslik projekt ja eesmärk pole kedagi vaigistada.

Samas, kes seda tegelikult usub?

Esiteks, kes usub, et kogu selle kokkuleppe taga pole tehase rajajate algatus? Ja teiseks, kes usub, et selle taga pole tõepoolest totakas kogemus Rail Balticuga, mille vastu kõige veidramate argumentidega on sõdinud terve hulk oma ülikooli aupaistele toetuvaid teadlasi, ennekõike humanitaarvaldkondadest?

Nii see meie elu veereb. Käib mäng, mida me mängime, ise hästi teades, et see on mäng. Teab rääkija. Teab kuulaja. Aga kumbki ei lõpeta.