Ta elab enamasti oma korteris. Korter on lihtne, kergelt kulunud. Aga ei midagi hullu, lihtsalt remonti pole jaksanud teha. Ja abi pole ka kuskilt võtta.

Esikulaual on võtmed, kingalusikas, pakk tablette. Võib-olla on seal ka vanast ajast jäänud lauatelefon. Kui on, siis see ei helise.

Kes peakski sinna helistama?

Külmkapis on tal üht-teist, aga üsna napilt. Kõik, mis seal on, mahuks lahedasti ära ühte sahtlisse, aga nii väikesi külmkappe pole ju kuskilt saada. Nii ongi kapp suures osas tühi.

Elutoas on tal samuti päevinäinud diivan, selle ees teler. Seegi on juba aastaid vana, aga töötab kenasti. Ajab asja ära.

Ja teler töötab usinasti. Iga jumala päev tunde ja tunde, sest tal ei ole teist seltsilist.

Ta on üksi.

Jah, muidugi on sugulasi siin-seal, tuttavaid, endisi kolleege. Aga neil on oma elud, oma hädad.

Iga aastaga, iga kuuga on jõudu vähem.

Iga päevaga on ta natuke rohkem hirmul.

Aga neid, kes päriselt mitte kuidagi ilma riigita ei saa, me liiga sageli aidata ei suuda.

Mis saab, kui põlvehäda veel hullemaks läheb? Mis saab siis, kui ma kukun? Mis saab, kui ma enam välja ei saa? Või kui ma poodi ei saa? Mis saab, kui ma WCs enam püsti ei jõua tõusta?

Üksikuid eakaid, kes ükskõik mis põhjustel oma lastelt, oma lähedastelt abi ei saa, on meil kaugelt liiga palju.

Eesti riik, eriti tänase valitsuse ajal, topib ennast igale poole, seda on jätkusuutmatult ülearu. Oma vabu kodanikke kohtleb riik tihti nagu abituid, otsustusvõimetuid lapsi, keda peab suunama ja õpetama. Maksudega ümber kasvatama. Viivistega korrale kutsuma. Aktsiisiga ohjeldama. Inspektoriga ähvardama.

Aga neid, kes päriselt mitte kuidagi ilma riigita ei saa, me liiga sageli aidata ei suuda.

Sealt – üksindusest, hirmust, haavatavusest, abitusest – tuleb see, et mõned vanainimesed lasevad mõnel superkelmil, nagu Liis Haavel, end ümber sõrme keerata (vaata Madis Jürgeni uskumatut lugu Haaveli viimastest „projektidest“ tänases Ekspressis).

Sellest tänasest juhtumist on rõõm kirjutada, sest siin tegelikult märgati. Siin oldi õigel hetkel olemas. Oli naaber, kes hoidis silmad lahti ja viitsis kaugel elavate lähedastega kontakti otsida. Olid sugulased, kes hoolisid. Oli sotsiaaltöötaja, kes sekkus kohe, kui lähedaste murest kuulis. Oli politsei, kes tegutses otsustavalt. Kõik nad väärivad suurt kiitust ja imetlust.

Väga paljudele eakatele ei jätku sellist tähelepanu. Õnneks ei jätku neile muidugi ka Liis Haaveli ja temasuguste tähelepanu.

Mitte ükski teine teema viimaste kuude Eesti Ekspressis pole saanud lugejatelt sama tugevat vastuvõttu kui novembri lõpus kirjutatud lugu sellest, kuidas oma eakate vanemate eest hoolitsemine käib üha rohkem meile üle jõu. Ning kuidas selleks, et meie lähedased saaksid väärikalt ja ilma igapäevase ahistava üksindushirmuta hakkama, oleks hädasti vaja hoolduskindlustust.

On aeg see ära teha. Üsna ükskõik, millise teise maksu ning millise teise riikliku tegevuse kokkutõmbamise arvelt.