Jõudu ja edu Sulle, Yana Toom!
Kõigepealt jooksis mul muidugi „juhe kokku“. Siis ajas naerma. Siis vihale.
Pole totakamat ja õõnsamat asja kui Taavi Aasa juhitud korruptsiooni vastu võitlemise programm.
Jah, see on sama Taavi Aas, kes on 13 viimast aastat istunud Tallinna linnavalitsuses. Sama Taavi Aas, kes on aastaid kureerinud Tallinna linnaplaneerimist ja transporti. Ehk valdkondi, kust on välja tulnud rohkem korruptsioonikuritegusid ja -kurjategijaid, kui on sipelgaid sipelgapesas.
Vähe pole ka neid juhtumeid, mis on välja tulemata. Vähe pole ka neid juhtumeid, mis jäid napilt toimumata, kuna mõni jonnakas arendaja siiski ei pritsinud oma asjade liikumasaamiseks õigetele kontodele teatavat likviidset määret.
Taavi Aas on õitsenud selle kõige keskel, nii et vunts ka ei tudise.
Teisipäeval tuli teade, et Yana Toom on valmis saanud Keskerakonna eetikakoodeksi eelnõu. Mis räägib Eetilisest Keskerakondlasest. See on selline keskerakondlane, kes ei vastandu, ei ründa oponenti isiklikult, ei varasta, ei halvusta, ei valeta, ei süüdista teisi, ei küsi altkäemaksu, ei reeda oma võitluskaaslasi, ei lõhesta oma erakonda.
Jah, see on sama Yana Toom, kes kolmveerand aastat tagasi oma erakonda talle omase hiidjõuga lõhestas. Peaminister pidi teda mitu korda päevas enam-vähem põlvili palumas käima – kallis, armas sõber Yana, ära palun-palun-palun ikka tee seda Keskerakonna hävitamiseks mõeldud uut erakonda. Ja siis, suurel avalikul pressikonverentsil kaamerate ees reetis sama Yana Toom oma võitluskaaslased Oudekki Loone ja Olga Ivanova.
Selle kõige taustal on võimatu mitte mõelda, et tegemist on algatustega, mis on mõeldud järjekordse arreteerimislaine järel mainetulekahju summutamiseks ja tähelepanu mujale juhtimiseks. Pseudoprojekt.
Ja, olles seda mõelnud, läks mu meel kohe lahkemaks.
Esiteks seetõttu, et see on taas märk sellest, et Keskerakond pisut siiski muutub. Sest varem, Savisaare ajal ei oleks nad midagi summutanud. Mitte keegi poleks väljendanud kahetsust, poleks rääkinud muutuste vajadusest, poleks tundnud end puudutatuna. Siis oli täiesti suva sellest, mida avalikkus või õigussüsteem arvab.
Nüüd vist ikka kuskil pisut nagu torgib, et midagigi ette võetakse, et keegigi pead tõstab ja avalikult küsib, mis meie ridades ikkagi toimub.
See on hea.
Aga veel palju parem on see, et kui Taavi Aasa ja Yana Toomi targal juhtimisel need pseudoprojektid lõpuni viiakse, siis äkki selle käigus nad ise õpivad midagi.
Äkki vana lammutaja ja kirvemees Jaanus Karilaid ei lenda enam oponentide kõri kallale, vaid räägib vahelduseks millestki ülesehitavast. Sest seda ju eetikakoodeks nõuab.
Äkki on tõesti kraadike raskem vastanduda, teisi süüdistada, kadrisimsonlikult „tuima panna“, Eesti elu üle nii siin kui Euroopas hädaldada, korruptanti edutada ja lihtsalt suurtes kogustes altkäemaksu küsida, kui üheskoos suure laua taga on selline tegevus avalikult hukka mõistetud.
Äkki seda eetikakoodeksit ongi päriselt vaja.
Nii et jõudu Sulle, Yana Toom!
