Või oli see juba ammu? No igatahes tuli eile sellele põllule paar nähtavat vagu juurde. See juhtus, kui mõned end ülepea rahvuspoliitilisse kaanonisse uputanud tegelased ütlesid, et Eesti noored ei tohi sel aastal nõukogude estraadilaule laulda.

Jutt käib Gustav Adolfi gümnaasiumi noortest, kes valmistavad märtsiks ja aprilliks ette suurt kontserti Nõukogude aja hittidest.

Mida veel sellel aastal teha ei tohi?

Kas „Kevadet“ ikka tohib oma lapsele näidata? Ka ju nõukogudeaegne šedööver, lisaks sellele paraku ka kõigi aegade parim Eesti film. Või äkki tuleks „Mu isamaa on minu arm“ aastaks ära keelata? Ernesaks kirjutas selle ju, oh talumatut jälkust, Moskvas, süngeil maailmasõja päevil.

Iseenesest on täiesti totakas see mõte, et juubeliaastal kehtivad kultuuri- ja kunstielule mingid erilised nõuded. Et sel aastal peab kõik loodu – luulereast lehmakoogini – olema vähemalt sinimustvalge, aga ideaalis veel lisaks ka suitsupääsukesekujuline ja rahvariidemustriline. Ja loomulikult hiiglasuur!

1950. aastatel olla Oskar Lutsult nõutud, et ta „Kevade“ ümber kirjutaks, et see vastaks paremini kõigile klassivõitluse kaanonitele. Toots olgu kulak ja Kuslap olgu kehvikuna mingit sorti töö kangelane või midagi sellist. Tundub ju üdini jabur, ja ilmselt ka kõigile neile, keda häirib see, et hulk Eesti noori teatud vanu laule suurtel lavadel oma orkestriga, oma energia ja oma lustiga esitavad (Tõnis Kõrvitsa ja Siim Aimla värskes seades).

Totakas on mõte, et sel aastal peab kõik loodu – luulereast lehmakoogini – olema vähemalt sinimustvalge, aga ideaalis veel lisaks ka suitsupääsukesekujuline.

Põhimõtteliselt pole aga midagi väga erinevat ­ootuses, et sel aastal tuleb teha vaid ühesugust, õiget kultuuri.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul on küll juba üsna kõrini kõigist suurele Eesti juubelile pühendatud erikajastustest, erinäitustest, erilehtedest, erisaadetest. Enne, kui saade või artikkel pihta hakkab, tead juba liiga täpselt, mis sealt tuleb. Üllatust pole, õhk ei liigu, uus elu ei vula.

Selles kontekstis üks elurõõmus ja energiline estraadilaks – miks ka mitte. Kui ei kõneta, ärge kuulake. Selles pole isegi mingit ärritavat nõukanostalgiat, kuna neil noortel orkestrantidel-lauljatel igasugune omaaegne kokkupuude selle muusikaga objektiivsetel põhjustel puudub.

Ärme oleme nii nõrgad, et arvame, et iga asi teenib meie vaenlase huve ja meid ohustab. Kõik siiski ei ole piiritagune propaganda ega salakaval õõnestustöö meie püha rahvuskehandi uuretes. Kõige rohkem ohustavad meid just need piirid, mida oma mõtlemisele ja elule selle hirmu tõttu ise seame.

On kurb küll, kui suurest ja rahvast ühendavast rõõmupeost – Eesti sajandast sünnipäevast – hakkab saama üritus, kus öeldakse ja tehakse kõike vaid nii, nagu „õige“ ­tavand nõuab.

Selline üritusetüüp on maailmas juba olemas, kus kõik püüavad alati teha ja rääkida nii, nagu on kombeks.

Selle nimi on matus.

Ja ikkagi tõuseb peielauas keegi vapper püsti ja peab kõne, mis pisut kaanonist välja kukub, mis meenutab kadunukest vähe kelmikamal moel või meenutab mõnd ühist nalja. Sageli on see päeva parim kõne. Ja kõik naeravad vabanenult.

Ärme siis teeme sellest juubelist vägisi matust.