Vahel siiski Erikuga mingeid poliitikateemasid arutades, lõõbin talle: „Politics is not about policy.“

See tähendab, et poliitika ei ole tasuta ühistransport, kõrgemad või madalamad maksud, poliitika ei ole määrused, seadused ja reformid, poliitika ei ole see, mida teevad ministeeriumid ja riigiametid.

Poliitika on tribalism, hõimuhuvide eelis­tamine. Poliitika on meie ja nemad. Poliitika on omad ja võõrad. Poliitika on see, kelle staatus tõuseb ja kelle oma mitte. Poliitika on signaliseerimine, kellest hoolime ja kellest mitte, keda tuleb imetleda ja keda mitte, kelle staatust tõsta ja kelle mitte, kelle gruppi kuulume ja kelle omasse mitte.

Seadused ja määrused, ministeeriumide sammud ja linnavalitsuse käigud, parteiprogrammid ja manifestid on tagantjärele seletused, miks valimiskastide juures nii või teisiti käitusime. Need on meie animaalsete intuitsioonide post hoc ratsionaliseerimine.

See ei tähenda, et seadustel-määrustel, valimisprogrammidel ja -lubadustel ei oleks poliitikaga mingit seost – oleks liialdus nii öelda –, see ei tähenda, et kompromissidel ja koostööl (ka eri hõimude vahel) poleks poliitikas üldse ruumi, küll on aga poliitika käivitaja mujal: hõimluses, grupikuuluvuses, staatuskäitumises. Seda ei tohi unustada.

See on hõimlus. Emot­sioonid. Omad ja võõrad. Meie ja nemad. Staatus ja signaalid. Kes tõuseb, kes mitte.

Kes tahab vastu vaielda, öelge, mitut täiskasvanud inimest te teate, kes on oma maailmavaadet muutnud. Jah, neid vahel ikka leiab, kes on positsioone ühes või teises (­üldjuhul sekundaarses) detailis korrigeerinud – aga maailmavaadet? Teate mõnda konservatiivi, kes hakanud liberaaliks? Kedagi, kes hakanud liberaalist konservatiiviks? Rahvuslasest kosmopoliidiks? Vasakpoolsest parempoolseks? Seda juhtub harva, üliharva.

Päevad läbi poliitikud, arvamusliidrid, kommentaatorid, ajakirjanikud ei tegele millegi muu kui veenmisega. Kes paremini, kes halvemini, kes populistlikumalt, kes surnud Prantsuse filosoofe peenelt tsiteerides. Iga poliitikahuviline elab infotulvas ja argumentide saju all. Kui paljud neist on aga oma positsioone muutnud? Kuulanud ja süvenenud ning järeldanud: „Ah, ma olen siiani hoopis vales hõimus olnud, tuleb vaateid muuta“?

Tõnu Viik kirjutas mõni päev tagasi ERRi arvamusportaalis loo aastavahetusel puhkemud „hümnisõjast“. Rõhutatult neutraalselt positsioonilt ning ratsionaalsust esile tõstes argumenteeris Viik tribalismi vastu, just selle, seljaajuga tehtava poliitika vastu.

Mitu inimest suutis aga Viik ümber veenda? Mitu „hümnipooldajat“ Viigi artikli järel vaatasid peeglisse ning mõtlesid teistmoodi? Ma pakun, et null. Kiire empiiriline vaatlus, kes Facebookis Viigi artiklit jagasid – need tulid „hümnivastaste“ leerist –, kinnitab seda veendumust. See tähendab, et artikkel, mille lähtepositsioon oli antitribalism, tegelikult ainult tugevdas tribalismi.

Selles Ekspressi numbris on suur lugu Kaja Kallasest („Algab Kaja Kallase aasta“). Kallas tuli poliitikasse advokaadina. Sukeldus riigikogus majanduskomisjoni esimehena kohe seaduseelnõude, määruste ja eeskirjade maailma. See on see väike poliitika. Ratsionaalsusele toetuv, tehnokraatlik ja tagantjärele-poliitika.

Kaja Kallasega juttu ajades on aga tunda, et ta on kasvanud. Mitte veel päris kohal, aga juba õppinud, et on ka teine, see suur ja tähtis Poliitika. See on hõimlus. Emotsioonid. Omad ja võõrad. Meie ja nemad. Staatus ja signaalid. Kes tõuseb, kes mitte. Kui Kaja Kallas selle keele selgeks õpib, on tal potentsiaal saada suureks poliitikuks.