Vahetage oma ilmavaade välja!
Suvisel hapukurgihooajal pole kellelgi mahti ja viitsimist uudisvoo küljes rippuda, teha on miljon muud asja. Samas sobib suvi suurepäraselt selleks, et vahetada välja kogu oma maailmapilt.
Kõige lihtsam on seda teha üht raamatut lugedes. See on raamat, mida maailma peaaegu kõige rikkam mees Bill Gates on nimetanud kõige olulisemaks raamatuks, mida ta oma elus on lugenud, ja mille ta kinkis tänavu kõigile USA ülikoolilõpetajatele.
Selle raamatu pealkiri on „Factfulness“ (eesti keeles võiks olla „Faktipõhisus“, kahjuks tõlgitud veel pole) ja selle autoriks on mullu meie seast lahkunud Rootsi meditsiini- ja inimarenguprofessor Hans Rosling.
See raamat ütleb, et meie maailmapilt on vale.
See kehtib minu kohta, see kehtib ilmselt ka sinu kohta, armas lugeja. Igatahes kehtib see põhjamaade ülikoolide professorite ja üliõpilaste kohta. Aga imekombel ka Maailmapanga ja ÜRO töötajate kohta.
Lihtsates testides, kus küsiti selle kohta, kuhu elu meie koduplaneedil areneb, said kõik nimetatud tunduvalt kehvemaid tulemusi, kui oleks juhuvaliku alusel saanud suvalised šimpansid.
Sest ikka veel usutakse sisimas:
● et maailma maad jagunevad vaesteks arengu- ja rikasteks arenenud maadeks;
● et vaestes arengumaades sünnib väga palju lapsi ja et maailm ujutatakse nende uute lastega peagi üle;
● et seetõttu kasvab vaeste ja näljaste arv drastiliselt ning need kujutavad arenenud maailmale suurt ohtu;
● et maailmas on palju riike, kus haridustase on arenenud maadest palju madalam ja eriti palju madalam on naiste haridustase;
● et asjad maailmas lähevad üldiselt halvemaks.
Need kõik ja paljud teised sellised ettekujutused on täiesti valed ja ei vasta enam ammu tegelikkusele. Näide näite haaval, valdkond valdkonna järel näitab Rosling, milliseid tohutuid edusamme on inimkond viimase umbes 50 aasta jooksul teinud. Ta näitab seda väga mõjuvalt, esitades andmeid selgelt, lihtsalt ja silmiavavalt.
Peajäreldus on tal lihtne: iga viimane kui maa maailmas on elatustaseme, oodatava eluea, laste suremuse vältimise, laste arvu, kirjaoskuse, toimetuleku poolest oma olukorda tohutult parandanud. Kuni selleni välja, et oluliste sotsiaalse ja majandusliku arengu näitajate järgi ei saa enam rääkida maailma riikide kaheks, arengumaadeks ja arenenud maadeks jaotamisest. See vastas tõele 50 aastat tagasi, aga ammu enam mitte.
Seda millegipärast aga ei teata. Peaaegu kõigi riikide elanikud on eri küsitlustes ülekaalukalt seda meelt, et maailm liigub halvemuse suunas – mis on absoluutselt põhjendamatu arvamus.
Meil on mingi psühholoogiline künnis, mingi tõrge, mis takistab meil näha kogu edasiminekut, mille inimkond on läbi teinud.
Ja ilmselt sama tõrge teeb meid vastuvõtlikuks hirmutamisele, paanikakülvamisele, ohustsenaariumidele, juttudele kuritegevuse kasvust ja massiimmigratsioonist, millest on viimastel aastatel saanud suure poliitika tööriist.
Et see nii poleks, lugegem. Ja lõdvestugem.
