Homme arutab valitsus Est-Fori puidurafineerimistehase saatust. Sama koalitsioon, sama valitsus tegi seda ka täpselt kaks kuud tagasi.

Vahepeal mingeid uusi argumente selgunud pole.

Enne detailseid uuringuid neid ei saagi olla. Kümneid olemasolevaid argumente on mõlemalt poolt esitatud ja korratud juba lõputult. Kes asjade käiku on erapooletult viitsinud jälgida, võib osapoolte reaktsioonid ja vastused mistahes väitele kirja panna nii, et osapooled ise põõnavad alles kodus voodis.

Aga ikkagi leiavad mõned inimesed valitsuses ja selle kõrval, et erinevalt aprillist edasi minna ei saa.

Mis siis juhtus?

Populism juhtus. Vilets reiting juhtus. Eesti edenemist halvava lõputu valimiskampaania algus juhtus.

Ja juhtus see valitsuserakondade juhtidega. Nemad olid need, kes esimese tuulehoo peale tüüri käest viskasid, ehkki nende töö peaks olema ka äreval hetkel kurssi hoida. Kurss, millest jutt, on mõistlik eeldus, et kaalukate ja keeruliste otsuste tegemisel peaksid valitsejad püüdlema objektiivsuse, aususe ja põhjendatuse poole.

Kodanik ei pea seda tegema. Tema võib arvata, mida tahab ja otsustada nii, nagu pähe tuleb.

Aga valitsejate vastutus on siiski mitte olla „metsa poole“, kuigi just selleks kutsus oma laupäevases kõnes üles Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Meenutuseks Seederile ja teistele, kes pole ammu Eesti kirjakeele seletavat sõnaraamatut sirvinud: olla „metsa poole“ tähendab olla „nupust nikastanud, napakas, mitte päris täie aruga“.

Avalik võim pole kellelegi antud selleks, et olla meeletu, nupust nikastanud või napakas. Ei ole antud ka selleks, et kütta üles inimeste kõige hullemaid hirme.

Võtame näiteks avalikkusele pähe taotud mantra: Emajõe seisund on halb → meil on Euroopa Liidu ees võetud kohustus seda parandada → uus reostusallikas muudab seisundi halvemaks → pole mingit võimalust tehast rajada. Päris nii see pole.

Et Tartu kodanikuühendused ja kirglikumad netikommentaatorid võimendavad kohati absurdini tehasega seotud vastuargumente ja hirme, on arusaadav. Et sama teeb ka Tartu linnavalitsus, on vastutustundetu.

Võtame näiteks avalikkusele pähe taotud mantra: Emajõe seisund on halb → meil on Euroopa Liidu ees võetud kohustus seda parandada → uus reostusallikas muudab seisundi halvemaks → pole mingit võimalust tehast rajada.

Päris nii see pole. Tegemist on väga hästi konstrueeritud argumendiga, millega pöörata avalikkust tehase vastu, aga mitte tegeleda Emajõe või Peipsi saasteprobleemide. Veekogu seisundiklassi hinnatakse paljude erinevate näitajate järgi. Enamik neist näitab, et Emajõe seisund on väga hea või hea. Veekvaliteedi arvutused näitavad, et Emajõe seisundiklass tõenäoliselt ei muutuks plaanitud tehase tõttu halvemaks ehk vastuolu Euroopas lubatuga puudub (see pole muidugi lõplik, paljude ainete osas pole keegi arvutusi teinud).

Paljuräägitud Emajõe seisund on kesine vaid ühe indikaatori – suurselgroogsete – tõttu, milles on ka hindajate arvates inimmõju asemel süüdi hoopis ebasobiv mõõtemetoodika ning ühe võõrliigi sissetung.

Seega peaks katastroofikuulutamise asemel keskenduma sellele, kuidas päriselt Emajõge aidata, kuidas kahandada näiteks kasvõi natukene põllumajandusest tulevat hajureostust, mis ületab puidurafineerimistehase või Tartu linna reostust laias laastus kümnekordselt.

Pole võimalik, et näiteks Urmas Klaas seda ei tea. Muidugi teab. Võib-olla algul ei teadnud ja lasi end ära hirmutada, aga nüüdseks on talle seda kindlasti öeldud.

See aga ei sega sama argumenti järjest kirglikumalt edasi kütmast. Sest siit paistavad hääled. Need lausa karjuvad: nopi mind üles! Ja pole siis midagi imestada, kui üks või teine hea ninaga poliitik nopibki.

Valitsus aga ei peaks minema mugavamat ja „rahvalähedasemat“ teed. Valitsusel peaks olema riigimehelikkust panna argumendid, numbrid, faktid ritta (loe: uurida nüanssideni tehase tegelikku keskkonnamõju) ning siis teha kaalutletud ja juba põhjendatud otsus.

Seda vääriks iga Eestisse tulla sooviv investor, aga eriti veel Eesti kohalik investor.

Sest järgmist või ülejärgmist investorit ei pruugi muidu enam olla.