Tänapäevase elukorralduse suurimaid plusse on see, et tegelikult on igal hetkel kõigil võimalus logida end suvalise lennufirma kodulehele ning osta endale ligipääs suvalisse maailmapunkti. Maailma avastamisele ja maailmapildi avardamisele tuleb selline võimalus loomulikult kasuks. Lihtsalt kohati võib tekkida küsimus, kui palju sa siis tegelikult lennujaamades järjekorras ootamist ja lennukiaknast mööda tuhisevaid topograafilisi vaateid maailma avastamiseks tegelikult nimetada saad.

Autoga on lugu teine. Kuigi sobiva auto leidmine, asjade pakkimine, kogu kraami masinasse mahutamine ning kohaltvõtt Euroopa südame suunas võib ehk esmapilgul tülikaski tunduda – pikad kilomeetrid, väidetavalt eestlastest autojuhtide suhtes vaenulikud Leedu ja Poola politseinikud, täiesti kindlasti halvad teed ja tont teab, mis olmemured veel. On neil kartustel ka tegelikult tõepõhi all või on tegu lihtsalt hirmu ja julgematuse suurte silmadega?

Mihkel Tepp | muusikaentusiast

Planeerimisfaas

Umbes täpselt samade küsimuste ja muredega seisin silmitsi ka mina, nii mõni kuu tagasi, kui kodusel diivanilaual vaatasid vastu kahe kontserdi piletid, mille toimumispaigad olid Varssavi ja Gdansk. Niisiis Poola. Kiire konsultatsioon nendesamade, maailma avardavate lennufirmade kodulehtedega ja elukaaslasega viisid üpris kiiresti mõtteni, et milleks raisata raha tiivulistele ning kogeda võib-olla vähem, kui seda oleks ehk reisi tegemine autoga. Lisaks oli peas tiksunud juba jupp aega kinnis­ideena lööklause „Rattad alla ja Euroopasse!” tuntud mõttetera „Keeled suhu ja Euroopasse!” parafraas.

Järgnesid tavalised ja üldse mitte eriti glamuursed küsimused ning planeerimisfaas. Millise autoga? Kui palju see kütust tarbib? Kust kaudu sõita ja kui kaua üldse sõit aega võtab? Kas minna kahekesi või leida veel mõni entusiast, kellega roolikeeramise kohustust jagada? Igale tulevasele auto­reisijale ütlen kohe ette ära, et kõik need küsimused said tegelikult üsna lihtsa vastuse – vaja on lihtsalt pealehakkamist, ning ainuke asi, mis tõesti oluline, on teadmine, et saad loota kellelegi, kellega jagada sõitmise kohustust. Muu on tegelikult lihtne ega erine kuidagi ühestki teisest reisi­planeerimisest.

Planeerimisfaas jätkub

Olgugi et usaldan oma mõni aasta vana autot tegelikult vägagi, tekkis mul pikale reisile ette mõeldes pisut kõhe tunne. Kuidas sel ikka päriselt vastupidavusega lood on? Või mis juhtub kiirteel, kus pöörded põhjas – kas jään teistele jalgu? Kui näiteks väsin ja oma sõidurajalt välja hakkan vajuma? Kus häda (või siis sel hetkel muremõte) kõige suurem, seal abi kõige lähem. Appi tuli laenuks saadud Peugeot 3008, Euroopa aasta auto 2017, millest saigi meie reisiprojekti ratastega nurgakivi ja kindel partner järgnevaks kümneks päevaks.

Seda on küll võib-olla pisut küüniline tunnistada, ent kui olin leidnud oma auto­le reisimiseks alternatiivi, oli kõik muu justkui korras ja kontserdid Varssavis (Coldplay) ja Gdanskis (Guns N’ Roses) võisid meie reisiseltskonna poolest toimuda kasvõi hommepäev.

Tutvu kütusehindadega läbitavates riikides, see võib anda kokkuhoiu
Vii ennast kurssi, kas sinu autos on navigatsioonikaardid uuendatud
Tee kindlaks, kas ja kui palju on võimalikud teetasud
Vaata, et kõik dokumendid oleksid korras ja kehtiksid
Ära unusta oma lemmikmuusikat, kuid arvesta ka teiste reisijate muusikamaitsega

Reisimise võimalikkusest avatud Euroopas

Kõik arvutused näitasid, et sõit Võrumaalt, kuhu sai loodud reisieelne viimane baaslaager, Varssavisse, kus PGE Naro­dowy staadionil pidi 72 000 vaataja ees üles astuma briti pop-rokkbänd Cold­play, võiks kesta kõiki segavad faktoreid arvesse võttes (loendamatu arv kohvipause ja remondis olevaid teelõike) mitte üle 14 tunni. Hommikul kell neli alanud sõit täpselt nii kaua kestiski. Pärast ohtraid kohvipause ja teeremonte olimegi eneselegi üllatuseks juba Varssavis.

„Vähemalt meie reisiseltskonna soovitus sulle on üksmeelne: kui planeerid reisi Euroopasse, mine tingimata autoga. See on seda väärt! Meie küll sõidame novembris järgmisele kontserdile autoga”

Mis puudutab sõitmist ja navigeerimist, tuleb ära märkida mõningad seigad: põhimõtteline otsus mitte kasutada navigeerimiseks muid abivahendeid kui Peugeot’ sisse ehitatud navigatsiooni­süsteem, eeskujulikule autojuhile kohaselt kõikvõimalike liiklusreeglite ja märkide jälgimine ja soov katsetada, kui madalale on võimalik viia keskmine kütusekulu 100 km peale.

Kõik eeldused muretuks navigeerimiseks ja madalaks kütusekuluks olid auto­firma poolt igatahes loodud: suurele ekraanile kuvatav, tervet Euroopat kattev kaart oli üllatavalt täpne ja kiire reageerimisega. Lisades sellele auto oskuse lugeda liiklusmärke ja soovitada juhile nendest kinnipidamist, oligi tegu sõidukogemusega, mis eeldab juhilt pigem kontrollivat funktsiooni kui meeleheitlikku selg-higis-tööd, rooliratta pööramist ning hullumeelset paremale-vasakule “nõelumist”, et leida õige pööre või maha­sõit. Täpselt nii, rahulikult auto navigatsioonikaardi järgi kulgedes ja sõidu­vahendi kuvatavaid piirkiirusi järgides õnnestus täita sihiks võetud minimissioonid. Tankisime täpselt kaks korda ja keskmiseks kütusekuluks saavutasime 5,6 l 100 km kohta. Paberkaardi või nutiseadme kaudu mõne kolmanda poole navigatsioonirakenduse abi vaja ei läinudki, seda kusjuures kogu reisi vältel.

Foto: Andra Sarapuu

Autosõidu võimalikkusest Euroopa suurlinnas

Varssavi on ikka suurlinn, kui võrrelda seda harjumuspärase Tallinna või Tartuga. Koos äärelinnadega elab Poola pealinnas ja selle lähiümbruses üle kolme ja poole miljoni inimese. Liikluskultuurgi on teistsugune kui see, millega siinmail harjunud. Kuna suurem rahvastikutihedus tähendab paratamatult suuremaid ja keerulisemaid liiklussõlmi ja ristmikke, pean tunnistama, et kaasreisija ettepanek “Ehk sõidad linnas siiski ise?” võttis esimese hooga seest õõnsaks. Hüva.

Parkimis­koha mitte­leidmine on väike mure, kuid kaasliiklejate ootamatud äkkpidurdused ja muud võimalikud ohtlikud olukorrad, mille autoriks on kõik teised, kellele ei lähe absoluutselt korda tõsiasi, et Eesti numbrimärgiga auto ei kuulu selle juhile ja auto parandamine või veel enam, pukseerimine lähimasse romulasse, ei kuulunud kuidagi meie reisiplaanidesse. Seegi hirm osutus asjatuks. Oma tuttavatele olen olukorda kirjeldanud umbes järgnevalt: nägin autosõidu tulevikku Eestis kümne aasta pärast. Me oleme harjunud sellega, et auto küljes on andurid, mis annavad märku pimeda nurga all asuvast kõrvalsõitjast. Aga kui palju me reaalselt oleme kogenud olukorda, kus sinu ees sõitva auto pidurdamist märgates võtab ka sinu sõiduk hoogu maha? Või et eessõitja kiirenduse peale teeb sama ka sinu auto? Või kui oled olnud roolis pikema aja, tuletab auto sulle meelde, et ehk oleks aeg väike puhkus teha? Täpselt sellised olid meie prantslase funktsioonid, mis tegid autosõidu võõras linnas mõnusaks, tundmata sealset liikluskultuuri ja linnakaarti. Olgugi et ka juht peaks olema alati valvel, siis tänu tõesti nutikatele abimeestele olid kõik hirmud täiesti asjatud.

Automaatselt ümberlülituvad lähi- ja kaugtuled, millest on suur abi pikkadel sirgetel, kus oma silm kipub distantse vastutulijatega valesti hindama
Juhi tähelepanusüsteem, mis hoiab juhil silma peal, kui too hoiab parasjagu natuke rohkem silma peal näiteks navigatsiooniseadmel. Suurepärane abimees, mis tuletab juhile meelde, et tema põhitöö on ikkagi auto juhtimine
Aktiivne reajälgimissüsteem, millest on abi nii kaherealisel teel Eestis kui ka viierealisel kiirteel Euroopas – hakkad oma reast välja kalduma, kui juba kõlabki „Piip-piip!”. Tähelepanelik tasub siiski olla igas olukorras

Kiirtee. Kas peaks muretsema?

Juhul kui sa veel ei tea, siis kiirtee mõiste mujal maailmas erineb pisut meie siinsest arusaamast. Kiirteed on alati filigraanses korras, seetõttu on neil lubatud maksimaalne sõidukiirus märksa suurem kui meile harjumuspärane. Varssavist Gdanskisse, Coldplay kontserdilt Guns N’ Rosesi kontserdile, just selline kiirtee viiski. Linnalegend jutustab, et kiirteel jääd sa alati kõigile ette, mõjud igas olukorras algaja autojuhina ning tegelikult ei tohiks peale paugupillidest Audide ja Porchede kellelgi teisel sinna üldse asja olla.

Need teadmised peas kummitamas, keerasin oma Peugeot kiirteele ja andsin gaasi. Jälle üllatus – 1,6 l diiselmootor oma 120 hobujõuga sundis mind õige varsti otsima piduripedaali, et mitte tõmmata endale kaela võõra riigi liiklustrahve. Üldse tuleb tunnistada, et pigem oli läbivaks probleemiks (kui võtsin vastu otsuse ise autot juhtida) see, et mitte liigselt kiirustada. Võimas, kuid ökonoomne mootor ja väga sujuv käigu­kast lõid kiiresti illusiooni, et kiirus on täiesti eeskirjadele vastav, kuigi ehk natukene reaalsuses lubatut ületav.

Keda huvitab, siis sõitmisel ja navigeerimisel lähtusime ikka veel ainult auto navigatsiooniseadmest ja keskmine kütusekulu oli vahepeal langenud 5,4 l 100 km kohta.

Piirangutest vabaks

Kõik head asjad saavad ükskord otsa, asendudes heade mälestustega ja soovitustega teistele.

Olles alguses üsna skeptiliselt suhtunud autoreisi Poolasse, julgustaksin kindlasti kõiki seda tegema. Ja miks piirduda ainult Poolaga – Euroopa on valla, riigid ilusad ja eriilmelised. Sõida, kuhu soovid, ja julge seda teha autoga. Tõenäosus, et koged palju enam, on suur. Lennuk on kiire ja tore, kuid kuidagi mitte liiga palju emotsioone pakkuv. Samas autoga läbi riikide ja linnade sõita on hoopis midagi muud – näed päris tavalist elu, suhtled päris inimestega, võid absoluutselt igal hetkel teha endale huvipakkuvas kohas vahepeatuse. Mugavusi ja eeliseid on muidki.

Vähemalt meie reisiseltskonna soovitus sulle on üksmeelne: kui planeerid reisi Euroopasse, mine tingimata autoga. See on seda väärt! Meie küll sõidame novembris järgmisele kontserdile autoga.

Ja mis puudutab kontserte – Coldplay ja Guns N’ Roses –, siis ka need olid absoluutselt suurepärased. Kuid võib-olla oma kaasreisijate meelehärmiks pean salaja tunnistama, et kogu reisi tõeliseks staariks oli siiski pruun aasta auto kleebistega Peugeot 3008. Täitsa ausalt.