Gurmee kesklinna moodi
Alati on tore kui kesklinna sünnib mõni uus söögikoht. Maakri tänava tornhoone esimesel korrusel avatud City Gourmet tundus esialgu ehk liigagi peen, et tihkaks niisama pühapäeva õhtul sisse astuda. Kuid kaugemale ei viitsi minna ka.
Interjöör on igatahes paljutõotav. Põhjamaisele minimalismile sekka itaaliapärast lohakust ja prantsuse pillavust. Maast laeni ulatuvast delikatessiriiulist saab päris kobeda raha eest osta kaasa häid veine ja muudes müügikohtades nii haruldast foie gras’d (mille tillukese karbi eest võetakse küll hingehinda).
Laudade paigutus ei ole just kõige mõistlikum, sest seinaäärsed väikesed lauakesed on muidugi hõivatud ja keset ruumi laiutav hiigellaud on igas mõttes liiga suur. Kui tahad seltskonnaga üle laua juttu puhuda, ei kuule, mis teine räägib. Võtamegi siis korvist ajakirjad ja nohistame toitu oodates neid lugeda.
Seinasuurune tahvel teavitab, et menüü on suhteliselt kasin. Lahke ettekandja teatab aga rõõmsalt, et neil on “veel mõned toidud”, mida seal kirjas ei ole ja vuristab need ette. Kõrva jääb “kartul kana ja peekoniga” ja silme ette tuleb vana hea Noku kana-peekoni salat. Tundub muidugi ahvatlev, sest hanemaksa terriin 230 krooni eest tundub tavaliseks pühapäevaõhtuseks suupisteks ikka vähe liig.
Suur on aga üllatus, kui kujutletud õrnpruunide kanafilee ja mõnusalt praetud kartulite asemel vaatavad lõpuks lauale maanduvast taldrikust vastu kaks libeda olemisega suitsukanakintsu ja veniva peekonitüki sisse keeratud klaasjasvalge kartul. Kuna kõht on päris tühi, ei malda ka toitu tagasi saata. Kui lasteaias õpetati, et taldrik tuleb tühjaks süüa, sest siis tuleb toidu alt välja kitsekese pilt, siis siin tabab tublit sööjat samasuguse üllatusena kanakontide vahelt kiikav pisike krimpsus viiner. Mu kaaslased on põhimenüüst leitud baklazhaani kreemsupi ja salatite üle ei kurda.
Krapsaka tüdruku asemel tuleb meie taldrikuid ära viima loivaval sammul liikuv noormees, kes küll kuuldavasti räägib ka eesti keelt, kuid meiega ei vaevu. Saame aru – ülejäänud seltskond on nagunii inglise keelne. Näiteks hüüatab meie hiigellaua teises otsas istuv hiinlanna pärast koogi kallale asumist: I have a hair in my cake!
Noormees loivab kohale ja lubab tuua uue koogi. Veidi aja pärast tuleb ta vaatama, miks naisterahval uus kook alla ei lähe: kas jälle mõni karv, küsib ta kasuaalsel toonil.
Ei taha uskuda, et nii peen koht võikski sellist taset pakkuda. Kindluse mõttes tuleme teinekord veel, sedakorda teisipäeva õhtul. Sel korral on lahke blond noormees. Kas teil muid toite ka on peale nende, mis seinal kirjas, provotseerime. “On küll päevamenüü, aga neid ma ei soovitaks, sest see toit on hommikust saadik seisnud ja ei ole enam kõige värskem,” on noormees hämmastavalt aus. Riskime siiski päevasupi ja quiche’iga. Päaevasupp (56 kr) on vana hea hernesupp, mõnusalt püreene ja aktsendiks suurepäraselt sobiva tilga dijoni sinepiga. Sibulapirukas (69 kr) on samut maitsev, võib-olla ehk pisut väike. Kui veini (Laurus Chateauneuf du Pape 1999, 520 kr) kork läheb avades pooleks, toob noormees sõna lausumata uue pudeli. Elegantne. Kas veini või oluliselt parema mulje mõjul lahkume sel korral siit päris rahulolevalt. Nüüd võib see koht taas mõnel rahulikul pühapäevalõhtul meelde tulla.
City Gourmet
Tallinn, Maakri 36
Hinne: 7
