22.02.2007, 00:00
Hawaii maitseb kohvi, pähklite ja või järgi
Hawaii – Hawaii saartest suurim – pakub kahte maailmakuulsat ja üht pisut ebaseaduslikku maitseelamust, avastas Toomas Mikkor.
Esimene maitse, millega Hawaiisse saabunu kohe esimesel
hommikul kokku puutub, on kona kohvi oma. Kona on ise kiirelt kasvav linnsaare
päikeselisel ja vihmavaesel tuulealusel lääneküljel, kuid
Hawaii uhkust – kona kohvi – pakutakse üle kogu saare.
Või kui ei pakuta, siis on satutud väga valesse kohta.
Kohvipuu, nii nagu ka enamik teisi põllumajanduskultuure, on Hawaiil tulnukas. Ta toodi siia ligemale 200 aastat tagasi Brasiiliast. Ega ta kohe kuulsaks ei saanud, alguses olid mitmed tagasilöögid. Ei osatud teda õieti kasvatada ja siis rappus üle-eelmisel sajandivahetusel maailma kohviturg. Aga kui saadi kätte õiged nipid ja olid juba tekkinud farmerite eri generatsioonide kogemused, hakkas kona kohv oma maitseomadustega tasapisi esile kerkima, olles tänaseks jõudnud maailma tipptasemele.
Mis siis tegi Brasiliast toodud istikutest tänase kona kohvi? Farmerite kogemusi ja töökust sai juba nimetatud, kuid sama tähtsaks osutusid looduslikud tingimused. Hawaii niinimetatud kohvivöö asub Mauna Loa vulkaani tagajärjel tekkinud laavapinnasel. Ja tundub, et kohvipuule laava meeldib ning inimestele meeldib laava poolt ubadele antud ainulaade maitse.
Teine looduslik omapära, mis kona kohvi kvaliteeti kujundab, on päikselised hommikud ja veidi udused pärastlõunad – need on kohvipuule ideaalsed ilmad. Kolmandaks teguriks kvaliteedi kujundamisel on kindlasti see, et siinsed nn kohvikirsid valmivad samal puul eri aegadel. Võtta võib ainult tulipunaseid kirsse – see välistab masinaga korjamise võimaluse.
Praegu kasvatavad Kona lähedal kohvi üle 500 väikefarmeri, kellest enamik on jaapanlased.
Macadamia pähkleid pakutakse saarel kõikjal ja kõikvõimalikes variantides. Õrnalt soolatult ja röstitult, sibula ja küüslauguga röstitult, šokolaadis, kakaopulbris, küpsistes, jäätise sees ning jäätise peal. Neile, kel meeldib tuld neelata, on mõeldud wasabi macadamia’d – kui ühe võtad, siis enne pidama ei saa, kui karp või purk tühi.
“Vii nad raisad kõik minema,” sisistab külapoe müüja ostjale, “ma ei teeni nendega mitte sentigi, sest kogu aeg ise söön neid.”
Austraalia keemiadoktori ja parlamendiliikme MacAdami järgi nimetatud pähklipuu toodi saarele Austraaliast tema ilusa suure võra pärast, kuid siis avastas keegi millalgi, et metsistunud sead ja rotid söövad puudelt maha kukkunud ja pruuniks tõmbunud junne – närivad neid katki ja leiavad sealt seest valge tuuma. Tark inimene oli, kes sigade ja rottide maiust järele proovis! Esialgne macadamia, sellisena nagu ta Austraaliast tuli, kasvatas väikseid junne ja vähe, sugugi mitte selliseid ilusaid pähklikobaraid, nagu nad seda teevad tänapäeval, kuid pärast ligemale kahekümneaastast aretamist saadi puud korralikult saaki kandma.
Macadamiad on imehead, ükskõik millisel viisil neid pakutakse – suured, valged ja rasvased. Macadamiast pressitud õli näitajad olla nii head, et kõrgeima klassi oliiviõli olla selle kõrval nagu küttemasuut.
Puna on maaliline maanurk Hawaii saare kaguosas. Siin on ka hiljuti laava poolt loodud uus rannajoon, mida pole mõtet kaardile väga rasvase joonega maha märkida – laavat voolab aina juurde ja maanurk kasvab ning rannik tungib ookeanile peale. Puna on imelise loodusega paik. See on tuulepealne külg, mis saab sageli vihma. Taimestik kasvab siin nii, et seda on peaaegu kõrvaga kuulda.
Seda kõike teavad vaid vähesed, võrrel des selle rahvahulgaga, kes teavad, mis on puna või ehk originaalis puna butter. See pole midagi muud kui kanepipungadest või lehtedest ning võist kokku keedetud töks, mida mõnel juhul tehakse ka koorega. Puna kanep olevat maailmaklass.
Jumal ei sallivat tühja kohta. Suhkrurookasvatus läks pankrotti ja tühimik tuli täita. Samal ajal oli saarele hiilinud tegelasi, kelle elu mandril oli võimude poolt kibedaks tehtud. Hawaiil, omaette paigas, kus kõik poolmetsik, sai segamatult tegutseda. Ja eks ole ju võmmidel raske hävitada põlde mis sellises taimekasvus tekivad üleöö – ülehomme juba saak lõigatud ja rehi pekstud. Nii on Puna saanud endale selle kurikuulsa või sünnipaiga staatuse.
Erinevalt kona kohvist ja macadamia pähklitest ei pakuta puna butter’it avalikult. Harimatul silmal jääb tema olemasolu üldse tabamata. Vaid koolitatud pilk märkab teatud inimeste või ka nende autode küljes tagasihoidlikke aksessuaare, kleepsusid või midagi muud, mis viitavad sellele tootele. Mälestusriste on kitsad käänulised Puna teeperved aga täis. Süüakse üleliia võiga tehtud pudingit või keeksi, tõmmatakse pläru veel otsa ja võib-olla uhatakse see kõik õllega alla ning siis – jehuuuuuu! – antakse saapapaelaga kokku seotud vanale autoloksule piitsa. Mõni päev läheb õnneks, mõni päev mitte...
Puna butter jäi proovimata. Ei mõista seda. Kui tahad Hawaiil pilvedesse, siis saad seda sõna otseses mõttes ja päriselt, mitte meeleolumuutuses ega hallutsinatsioonides. Lihtsalt sõidad kas Mauna Loa või Mauna Kea tippu.
Kohvipuu, nii nagu ka enamik teisi põllumajanduskultuure, on Hawaiil tulnukas. Ta toodi siia ligemale 200 aastat tagasi Brasiiliast. Ega ta kohe kuulsaks ei saanud, alguses olid mitmed tagasilöögid. Ei osatud teda õieti kasvatada ja siis rappus üle-eelmisel sajandivahetusel maailma kohviturg. Aga kui saadi kätte õiged nipid ja olid juba tekkinud farmerite eri generatsioonide kogemused, hakkas kona kohv oma maitseomadustega tasapisi esile kerkima, olles tänaseks jõudnud maailma tipptasemele.
Mis siis tegi Brasiliast toodud istikutest tänase kona kohvi? Farmerite kogemusi ja töökust sai juba nimetatud, kuid sama tähtsaks osutusid looduslikud tingimused. Hawaii niinimetatud kohvivöö asub Mauna Loa vulkaani tagajärjel tekkinud laavapinnasel. Ja tundub, et kohvipuule laava meeldib ning inimestele meeldib laava poolt ubadele antud ainulaade maitse.
Teine looduslik omapära, mis kona kohvi kvaliteeti kujundab, on päikselised hommikud ja veidi udused pärastlõunad – need on kohvipuule ideaalsed ilmad. Kolmandaks teguriks kvaliteedi kujundamisel on kindlasti see, et siinsed nn kohvikirsid valmivad samal puul eri aegadel. Võtta võib ainult tulipunaseid kirsse – see välistab masinaga korjamise võimaluse.
Praegu kasvatavad Kona lähedal kohvi üle 500 väikefarmeri, kellest enamik on jaapanlased.
Macadamia pähkleid pakutakse saarel kõikjal ja kõikvõimalikes variantides. Õrnalt soolatult ja röstitult, sibula ja küüslauguga röstitult, šokolaadis, kakaopulbris, küpsistes, jäätise sees ning jäätise peal. Neile, kel meeldib tuld neelata, on mõeldud wasabi macadamia’d – kui ühe võtad, siis enne pidama ei saa, kui karp või purk tühi.
“Vii nad raisad kõik minema,” sisistab külapoe müüja ostjale, “ma ei teeni nendega mitte sentigi, sest kogu aeg ise söön neid.”
Austraalia keemiadoktori ja parlamendiliikme MacAdami järgi nimetatud pähklipuu toodi saarele Austraaliast tema ilusa suure võra pärast, kuid siis avastas keegi millalgi, et metsistunud sead ja rotid söövad puudelt maha kukkunud ja pruuniks tõmbunud junne – närivad neid katki ja leiavad sealt seest valge tuuma. Tark inimene oli, kes sigade ja rottide maiust järele proovis! Esialgne macadamia, sellisena nagu ta Austraaliast tuli, kasvatas väikseid junne ja vähe, sugugi mitte selliseid ilusaid pähklikobaraid, nagu nad seda teevad tänapäeval, kuid pärast ligemale kahekümneaastast aretamist saadi puud korralikult saaki kandma.
Macadamiad on imehead, ükskõik millisel viisil neid pakutakse – suured, valged ja rasvased. Macadamiast pressitud õli näitajad olla nii head, et kõrgeima klassi oliiviõli olla selle kõrval nagu küttemasuut.
Puna on maaliline maanurk Hawaii saare kaguosas. Siin on ka hiljuti laava poolt loodud uus rannajoon, mida pole mõtet kaardile väga rasvase joonega maha märkida – laavat voolab aina juurde ja maanurk kasvab ning rannik tungib ookeanile peale. Puna on imelise loodusega paik. See on tuulepealne külg, mis saab sageli vihma. Taimestik kasvab siin nii, et seda on peaaegu kõrvaga kuulda.
Seda kõike teavad vaid vähesed, võrrel des selle rahvahulgaga, kes teavad, mis on puna või ehk originaalis puna butter. See pole midagi muud kui kanepipungadest või lehtedest ning võist kokku keedetud töks, mida mõnel juhul tehakse ka koorega. Puna kanep olevat maailmaklass.
Jumal ei sallivat tühja kohta. Suhkrurookasvatus läks pankrotti ja tühimik tuli täita. Samal ajal oli saarele hiilinud tegelasi, kelle elu mandril oli võimude poolt kibedaks tehtud. Hawaiil, omaette paigas, kus kõik poolmetsik, sai segamatult tegutseda. Ja eks ole ju võmmidel raske hävitada põlde mis sellises taimekasvus tekivad üleöö – ülehomme juba saak lõigatud ja rehi pekstud. Nii on Puna saanud endale selle kurikuulsa või sünnipaiga staatuse.
Erinevalt kona kohvist ja macadamia pähklitest ei pakuta puna butter’it avalikult. Harimatul silmal jääb tema olemasolu üldse tabamata. Vaid koolitatud pilk märkab teatud inimeste või ka nende autode küljes tagasihoidlikke aksessuaare, kleepsusid või midagi muud, mis viitavad sellele tootele. Mälestusriste on kitsad käänulised Puna teeperved aga täis. Süüakse üleliia võiga tehtud pudingit või keeksi, tõmmatakse pläru veel otsa ja võib-olla uhatakse see kõik õllega alla ning siis – jehuuuuuu! – antakse saapapaelaga kokku seotud vanale autoloksule piitsa. Mõni päev läheb õnneks, mõni päev mitte...
Puna butter jäi proovimata. Ei mõista seda. Kui tahad Hawaiil pilvedesse, siis saad seda sõna otseses mõttes ja päriselt, mitte meeleolumuutuses ega hallutsinatsioonides. Lihtsalt sõidad kas Mauna Loa või Mauna Kea tippu.