Jaani 20, Tartu
Avatud E–N
11–24,
R–L 11–01, P 12–22
Hinne:
4.5
Hiina ja India köögi alaseid katseid
on Tartus aeg-ajalt ikka tehtud (ning püsivaima tulemuse, nagu näib,
on saavutanud ikkagi Tsink Plekk Pang), kuid jaapani köök on
tõsisemale pealetungile asunud alles nüüd. Koos Taskuga saabus
Tartusse sushikett Planet Sushi, pisut üle kahe kuu tagasi aga avas Tartu
vanimas kivimajas Laia ja Jaani tänava nurgal uksed Tokyo Sushi.
Hämaralt Laialt tänavalt, kus vaid mõnekümne meetri
kaugusel pulbitseb Tartu boheemliku ööelu legendaarne keskus
Zavood, sushibaari astudes võiks oodata midagi sama ebaharilikku, kuid
Tokyo Sushi eelistab harjumuspärast eurooplase
ettekujutust jaapanlikkusest. Tulemus on kreemikas-elevandiluukarva
ja õhuline ning meeldiv, ehkki võib-olla pisut liiga
ootuspärane. Napid laudlinad, millele on trükitud baari logo, siiski
pigem häirivad, kui lisavad meeleolu. Baarileti kohal huugab suur
teleekraan, kuid kahjuks ei näe
sealt hullumeelseid kärarikkaid jaapani tele-show’sid,
vaid tavalist europoppi. Kõige südamlikum detail on ruumi suhtes
pisut viltu asetsev ukseava. Nii vana hoone puhul see lausa peabki nii olema
– siinsamas lähedal Supilinna asukohas laius ju maja ehitamise ajal
läbipääsmatu soo!
Sushivalik on tõepoolest
väga lai ning nii mõnigi nimetus meenutab pealinna Silkides
pakutavat (näiteks esindusmaki Vana Tallinn). Menüüs leidub ka
palju muud ning valik ulatub servapidi Jaapani traditsioonist väljagi.
Puljongis krevetivontonid (55 krooni) kujutavad endas üsna suurt
kausitäit selget leent, mis on laualetoomise käigus pisut üle
serva loksunud, aga sellest pole suuremat lugu, sest roog on nagunii
talumatult soolane ja jääb suuremas osas söömata. Huvitaval
kombel olen varem sama tulisoolase supiga kohtunud vaid ühe korra –
aasta tagasi siinsamas Tartus, restoranis Volga. Loodetavasti on seal aastaga
asjad muutunud.
Vastukaaluks soolarünnakule on aurutatud
merikarbid (105) servapidi magusas leemes. See roog jätab parema mulje,
kuid magusus on liiga sirgjooneline – Jaapani köögilt oleks
oodanud enam pooltoone ja maitsevarjundite segunemist. Karbid on siiski
üsna meeldivad ning taldrikutäis näeb vähemalt efektne
välja.
Iseenesest on hea, et Tokyo Sushi
ei suhtu jaapanipärasusse liiga jäigalt –
menüüs on ka mitmesuguseid lääne
köökide mõjutustega roogi (kuni riisipadjal serveeritava
“Tokyo” hamburgerini).
Pearoogade seast valitud
miso-majoneesi lõhe juurviljadega (70) jätab aga nii
ebamäärase mulje, et seda ei oska seostada ei jaapani ega ühegi
euroopa köögiga. Sibula ja majoneesise kastmega serveeritud kala
võiks olla pärit ükskõik millise keskmise Eesti
kõrtsi köögist.
Siinsete sushide etteaste
jätab parema mulje kui kõik senimaitstud road. Võib-olla
mängib oma rolli ka tilgake saket (seda mõõdetakse 40 grammi
kaupa ning gramm maksab krooni), kuid peaaegu kõik palad maitsevad
hästi (ehkki lõhepalas mitu korda keelde torkav kalaluu
lõhnaks enesest lugupidavas sushibaaris harakiri järele).
Vana Tallinn (kaheksa pala, 195) sisaldab näiteks lõhet, angerjat,
kurki ja avokaadot ning maitseb hinnale kohaselt luksuslikult. Shiitake-seenega
nigiri-sushi (30) on mõnus kerge vahepala ning valikust jätab
parima ja värskeima mulje lendkalamarjaga ümbrikurull
ehk temaki (80).
Magustoiduks siiski enam jaksu (ega usku) ei jätku, selle aset
täidab pokaal imemaitsvat magus atploomiveini (70). Baar saab seekord
köögi üle ippon’i.