Üheks märgiliseks aastaks Eesti põllumajanduse ajaloos saab pidada Vabadussõja järgset 1919. aasta maareformi, mille käigus mõisade maad, hooned ja kõik sinna kuuluv rekvireeriti ning soovijatele jagati. Selgus aga, et selline suurmajandite jagamine end tegelikkuses ära ei tasunudki – ees oli 1930. aastate majanduskriis, paljud talud pankrotistusid ja maa koondus jälle suurtalunike kätte.

Vaatamata sellele võib aga tõdeda, et Eesti põllumajandus arenes jõudsalt ja põllumajandustooted said üha tähtsamateks ekspordiartikliteks, mida viidi isegi Lääne-Euroopasse. Üheks põllumajanduse arengu alustalaks oli toorsaaduste väärindamine toiduainetööstuses, enim edenes piimakarjakasvatus. Lisaks aretati sel ajal mitmeid uusi taimesorte ja loomatõuge ning arenes ka põllumajanduslik ühistegevus.

Intensiivpõllumajanduse head ja vead

Teise maailmasõja järel toimus aastatel 1944–1947 taas maareform, mille põhiülesanne oli juurutada Eestis samasugust ühismajandite korda, nagu oli ülejäänud Nõukogude Liidus varasemalt juba kehtestatud. Esimene kolhoos asutati aastal 1947 ning algsed väikekolhoosid elasid üle mitu liitmiste lainet ja üleliidulistest kampaaniatest tulenevalt nii head kui ka halba.

Nõukogude põllumajanduse ideoloogiline alus oli küll tootmise intensiivistamine, kuid samas ei olnud selline intensiivpõllumajandus kahjuks loodussäästlik.
1980ndateks oli Eesti NSV-st saanud üks toiduainete ekspordipiirkondi, levinud oli nii sea- kui piimakarjakasvatus, taimekultuuridest peamiselt nisu ja rukis ning üldiselt arenes põllumajandusteadus Eestis hoogsalt – tegeleti sordiaretuse, tõuparanduse ja muude põllumajanduskatsetega.

Ringiga tagasi algusesse

Üheksakümnendate alguses lammutati olemasolev suurtootmine ja maa anti tagasi õigusjärgsetele omanikele. Suurtootjaid jäi Eestisse alles vaid poolsada, küll aga tekkis üle 50 tuhande maaomaniku. 1990. aastate lõpust alates on põllumajanduses hakanud aga taas valitsema suurettevõtted, mis tähendab, et oleme jõudnud tagasi punkti, kus olime 100 aastat tagasi. Samas ei tasu unustada ka väiketootjaid, kes agaralt Eesti põllumajandust ja toodangut mitmekesistavad.

Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga kehtib siin ka liidu ühine agraarpoliitika, mille raames püütakse muuta põllumajandust keskkonnasõbralikumaks ja konkurentsivõimelisemaks, võideldakse kliima- ja keskkonnamuutustega.