31.07.2009, 00:00
Poolverine loom ehk Nyama Choma!
Räpaselt, lehmasita ja kärbsemustaga kaetud aknaklaasilt loen silmi
kissitades kahtlasena tunduvad read “Nyama Choma. Goat. Lamb.
Delicious”.
Sama akna all on kohalikud alustanud ka
prügisorteerimise kasumliku äriga. Viltu vajunud uksest sisse astudes
lööb ninna ehe lihakarnilebra. Tõmban taskurätiku nutsuna
omale nina ja suu peale ning inspekteerin olukorda. Liha on tõesti
suurtes virnades lettidel ning naeltega on neile kinni löödud ka
hinnad: lambaribi 150 šillingit, veiseliha 120 šillingit, kana 90
šillingit.
Kui pidada kinni kõikidest Euroopa Liidu
hügieeninõuetest ning kulinaarse esteetika reeglist, sureks Kenyas
nälga, selgelt, lihtsalt ja kiirelt. Enamik Kenyas valmistatavast on
siiski imemaitsev ning värske. Kerge kulinaarne “läbu”
käib asja juurde.
Nyama choma on grillitud liha, ilma
marinaadita, ilma soola/piprata. Kõik lisandus läheb juurde alles
pärast grillimist – sool, pipar, kerge laim, ning juba lõikad
mõnusalt vetruvat ja pooltoorest liha. Paremat ei oskakski tahta. Nyama
choma on ka religioosse alatooniga roog. Seda väitis mulle umbes
kümme aastat liiga pikalt napsu võtnud kohalik käli, kuid enne
kui sai selgeks, missuguse sakramendi või pühaliku roaga tegemist
on, kadus pilk ning võidund riietega tuim keha kukkus nõude
kolinal laua alla.
Lihapoe sisemuses meenuvad meile hetkega 80ndate
lõpuaja lihaletid, valged, räpaste klaasidega, jubedat
häält tegevad kapid, kus aga liha on erinevalt meie mälestustest
kuhjade viisi ning igast sordist. Loogika seisneb siin selles, et näitad
verise põllega, Neitsi maarja pildi ees nuga ihuvale sägale
näpuga, mis liha soovid. Mees kuhjab soovid taldrikule, võtab raha
ja suunab poe tagauksest välja. Tagahoov on hiiglaslikuks resto
söögisaaliks ehitatud räpane plats, kus kolmest selvehalli
kärust kokku keevitatud grillil toimub toidutegu. Taldriku annd kokale,
kes sinu liha ära grillib. Ise istud rahva sekka maha ja hakkad oma
külma õlut libistama. Kui õlut ostsid.
Ma olen
kohutavalt kade Kenyale. Esimest ja viimast korda. Miks meil, kallis Eestis, ei
võiks olla kohta, kus ilma liigsete vilede ja jamadeta saaks tulla
– tänavalt, suvaliselt –, grillida liha ning süüa
see ära. Kiirelt, odavalt ja lihtsalt.
“Vabandust, on sul
mulle paar šillingit visata,” küsib sama söögimaja
ees kummargil istuv tüüp, kelle olekust loeb välja, et tal
läheks neid tõsiselt vaja. Rebin taskust kümneka ning lahkun
sellest rahast probleemideta. Mida ma aga kogu selle tegevuse käigus ei
tea, on fakt, et sündikaat jälgib.
Nagu Indias ei ole
kerjav laps lihtsalt õnnetu hing, kes näljas vaevleb, vaid pisikene
mutter suures rahamasinas, mis toidab lõpuks mõne paksu
natšalniku paksu ihu. Me kõik ju nägime Oscari
võtjat, kus lastel silmad ära torgati, et rohkem raha saaksid
kerjates.
Kenyas tähendab sündikaat seda, et
jälgitakse iga valge rahalist seisukorda. Kui leeprahaigust
teesklevale kerjusele võetakse rahanatukene sajaliste paki keskelt, on
teada, et varsti vabastatakse ihurammu ja töövahendeid kasutades
õnnetu kogu raskest rahakoormast.
Jälgides elu nyama
choma’t pakkunud paiga esisel tänaval või restoruumides, ei
suuda oma peast leida muud kui seal vingerdava lause “Nairobi on ikka
kuradi peldik. Inimkonna häll on ka inimkonna
prügimägi.”
Litsun viimase lihakillu kurku ning
loputan selle alla külma Tuskeri päraga. Õnnis olek.
Söök on lihtne, imehea ning
mehelik. 100% testosterooni ja külma higi. Kenyas on asjad, nagu asjad
on.
Muuta ei ole seda mõtet ega ka vaja. Tuleb olla tugev
ning mitte lasta plikalikult kõigel oma hella südant liigutada.