Tapas, mereannid ja sangria, sekka härjavõitlust

Kogemusi Hispaania köögist vahendab Silvia Sosaar.

Hispaania on üks neid kohti, millest meie pimedas talves põhjamaalane ikka unistab, ning see sihtkoht on ka turismifirmade nimekirjas kõrgel kohal. Siia juurde võiks mainida, et praegu on Barcelonas päevane temperatuur kuni 13 kraadi ning ka meie turistide lemmikkuurortides Mallorcal ja Ibizal keskmiselt 16 kraadi. Pole paha jaanuari kohta. Mainitud kohad on küll Lõuna-Hispaanias, kuid see maa ongi väga suur ning üldistusi teha traditsioonide ja köögi kohta raske. Traditsiooniline Hispaania köök on regiooniti erinev tänu selle maa suurele kliimavahele põhjas ja lõunas ning ka geograafiliste iseärasuste tõttu.

Mis on tapas?

Hispaania tapas on kerge suupiste, mida süüakse sõrmede vahelt veini kõrvale. Kerged suupisted valmistatakse kalmaari, sibula või vorstikestega. Külmade tapaste hulka kuuluvad näiteks Serrano sink, marineeritud seened, oliivid ja mitmesugused juustud. Suuremaid ja sooje tapaseid valmistatakse munast kuni hiidkrevettideni ja lihapallidest soojade võileibadeni ning need võivad juba edukalt asendada lõunasööki. Tapasepõhjana kasutatakse soolaseid küpsiseid, saia- või sepikuviile, millele valatakse pisut kvaliteetset ja soovi korral ka küüslaugu, pipra või basiilikuga maitsestatud oliiviõli.

Hommikust süüakse hästi vara, enne siestat, ja siis hästi hilja pärast siestat. Nad söövad lõunaks tapaseid ja õhtul ajavad endale ikka korraliku prae sisse. Kord üks hispaania tuttav naljatles, et hispaanlased söövad ootena väga palju tapaseid ja siis prae veel otsa, et nad söövad ikka väga palju ja hästi ja veiniga. Tapaste söömise traditsioon on väga vahva ja see on tõestanud, kui vähe on tegelikult vaja, et kõhtu täis saada.

Mallorcal, kus minu hea tuttav disainer Kriss Soonik oma perega kõige rohkem suvesid on veetnud, soovitab ta külastada vanalinna restorani nimega La Boveda. “See on minu lapsepõlve šokikoht, kus pakutakse pea igasuguseid mereande ja molluskeid. Sinna peab kindlasti kohad enne kinni panema, sest paik on ülipopulaarne. Samad mehed on seal kõik need aastad, mis seal käinud olen, töötanud, nii et higimull otsa ees,” meenutab Kriss. Sealt edasi soovitab Mallorca fänn minna Abacco kokteilibaari, mis on kohaelamus omaette. “Reedeõhtuti sajab laest alla roosiõisi ja vaatamata sellele, et kokteilid liiga palju maksavad, on see koht igat senti väärt. Sisehoov papagoidega on eriti mõnus hilistel soojadel õhtutundidel.  Et Abaccot üles leida, peab teadma, et see asub suure puidust ukse taga, mida ei pruugi kohe tähelegi panna.

Härjavõitlustelt läheb liha otse kohalikesse restoranidesse

Barcelonas tasub siiski külastada üht vastuolulisemat spektaaklit hispaania kultuurist – härjavõitlust. Härjavõitlus on Hispaanias väga pikkade traditsioonidega. “Ega me päris hästi aru ei saanud kogu sellest loost, mis selle härgade tapmise juurde käis. Vaatajatel oli kaasa võetud nii sööki kui ka veini,” meenutab Tallinna ettevõtja Teigo Tamm. “Härjavõitluse algul tulid kõik sellega seotud inimesed areenile. Siis lasti areenile härg, keda mitu härjavõitlejat korraga hakkasid väsitama ja närvi ajama. Härjavõitlejad hakkasid pullile banderilla’sid kaela lööma. Need on terava otsaga, kaunistatud puust toikad. Härjavõitleja seisab, orad käes, pulli ette ja kui pull ründab, siis ta peab need üle sarvede hüpates pullile sisse lööma. Seejärel astub areenile nn täht-härjavõitleja. Nemad on Hispaanias tõelised superstaarid. Nende ülesanne on siis pulliga teatraalselt võidelda ja sooritada erinevaid figuure, mis on võimalikult ohtlikud,” kirjeldab Teigo seda rituaali. Kui on piisavalt võideldud, siis tuleb härjavõitlejal härg tappa, seda tuleb teha ühe löögiga ja võimalikult puhtalt. Võitleja seisab härja ette ja kui härg ründab, tuleb üle sarvede mõõk turjast sisse lüüa nii, et härg silmapilkselt sureb. Kui see sooritatakse puhtalt ja võitleja rahvale meeldib, siis lehvitavad kõik valgete taskurättidega, kui aga ei õnnestu, on rahvas väga pahane. “Mõni mees lõi härjale 6–7 korda mõõga kaelast sisse, enne kui õnnestus. Lõpuks tuleb areenile hobune, kelle taha surnud härg kinnitatakse ja ära lohistatakse. Kõige tegijamale härjavõitlejale antakse tapetud härja sarv, mis rahva ees härjal peast ära lõigatakse,” räägibTeigo. Ta lisab, et kõige jubedam kogu selle juures oli vere ja väljaheidete hais nii areenil kui ka areeni koridorides. “Kui hakkasime areenilt lahkuma, siis möödusime väravast, kust surnud härjad välja lohistati. Läksime mööda vererada, mis viis ühte majja, mille uks oli õnneks praokil. Ruumis rippusid kõik tapetud härjad. Kui märgati, et inimesed on seda vaatama kogunenud, siis pandi uks kohe kinni. Sealsamas kõrval oli liharestoran, kuhu see liha arvatavasti läks. Erilist isu enam ei olnudki, nii et meil jäi seekord härjaliha proovimata.”

Tapasevalik

Vaja läheb
• 8 viilu saia
• 100 g riivitud juustu
• 25 g võid
• 100 g sinki (õhukesed ribad)
• 1 purk konservtomateid
• 1 peeneks hakitud mugulsibul
• 1 peeneks pressitud küüslauguküüs
• 1 sl tomatipastat
 • 1 tl kuivatatud basiilikut
• jämedat soola ja värskelt jahvatatud pipart
Valmistamiseks
aseta võiga määritud saiad ahjuplaadile. Sega omavahel konservtomatid, sibul, küüslauk, tomatipasta, basiilik, sool ja pipar. Määri saiad seguga. Puista üle singi ja juustuga. Pane ahju keskossa, küpseta 225 kradi juures 10 minutit.
Kalmaarirõngad
Lõika keedetud kalmaar rõngasteks või kasuta külmutatud rõngaid. Riputa peale soola, veereta vahus ja lahtiklopitud munas. Küpseta fritüüris 180 kraadi juures kuldpruuniks ja tõsta majapidamispaberile, et ampsud liialt õlised poleks. Viiluta suured sibulad ja toimi samuti.

Kattevalikud
Tükelda värske tomat, tõsta saiaviilule ja riputa peale soola ja pipart.
Tõsta anšoovise- ja sardiinitükikestele musti oliive.
Tükelda rohelisi marineeritud oliive ja kasuta saial koos poolikute väikeste marineeritud kurkide ja sibulatega.
Kasuta suitsulõhefileed ja kaunista kapparitega.