Tšempionide eine Pirital
Esimene, mis albi nimega Winners Sports Lounge’ile
lähenedes silma hakkab, on kadestusväärne terrass Pirita
jõe veerel. Hämaras pole lounge’i aga sugugi lihtne leida,
sest kloostri külje all paiknev hoone kannab restoran Charitali ja kohvik
Bellevue silte ning Winnersile viitavat sümboolikat märkab silm alles
siis, kui nina juba vastu aknaklaasi surutud.
Aknad, tuleb mainida, on
suured ja päevasel ajal on ruum arvatavasti üsna valgusküllane.
Õhtul on mulje hoopis viletsam: kohustuslikku salongikoodi järgiva
interjööri (hallikas kangas, salatirohelised seinad, tumepruunid
lakoonilise joonega lauad) valgustus jätab jaheda ja
kõledavõitu mulje. Pehmed nurgadiivanid siiski veidi leevendavad
tekkivat ebalust.
Esmalt serveeritakse lastele “väikesed
luuserid vardas” ehk grillitud kanapalad (60 krooni). Ei teagi, kas
kogemata või puhtast kaotusekibedusest on luuserid end teravamaitselisse
barbecue-kastmesse rüütanud ning neid tuleb esmalt tükk aega
väikese sööjaga lepitada.
Carpaccio vasikalihast
(110) on seevastu õrn ja mahe ning seltsib edukalt mango-tomatisalsaga,
mis küll Armandile pisut liiga magusa mulje jätab. Sellegipoolest
Winnersi suurim õnnestumine. “Maja special” ehk
pitsalõigud erinevate katetega (75) on pigem dekoratiivne
õllekõrvane kui päris roog. Kastmetopsi ümber
nägusasse ringmängu paigutatud viilud on erineva, kuid
ülihõreda kattega – kohati on isegi raske aimata, mida peale
on puistatud. Päikesekuivatatud tomat, sink ja jalopeño on igatahes
esindatud, kuid esimest viiulit mängib sellel taldrikul tainas.
Artišokipüreesupp grillitud vähisabavardaga (60) on
kreemjas, aga ootamatult hapu. Millest, jääbki arusaamatuks, sest
ühtki happelist osist menüüs ei mainita. Pigem
võõrastav ja harjumatu kui särtsakas ja originaalne kogemus.
Toidud valmivad kiiresti, aga trügivad lauale üksteisega
arvestamata. Nii juhtubki, et lamba kaelakarbonaad
portveini-austerservikukastmega (210) on söömise ajaks juba veidi
jahtunud – aga sellest pole ka suuremat lugu, sest lammas on nagunii tuim
ja ebahuvitav. Mahlakas kaste, tõsi küll, väärib
kiidusõnu ning mozzarella’ga üleküpsetatud paprika on
huvitav ja meeldivalt kerge lisand.
Ahvenafilee à la Winners
(175) võib lambale julgelt ülalt alla vaadata – siin on
tänu lisatud suitsuheeringale ja tomatile maitset ja originaalsust rohkem.
Soe köögiviljasalat meenutab maitselt carpaccio kõrvale
pakutud salsat.
Ahvena juurde leian laual lebavast neljakümne
aasta vanusest Kehakultuurist soome anekdoodi:
“Kuidas
määratakse kala pikkust?” küsib “roheline”
pühapäevakalamees.
“Oleneb sabast. Mida kaugemal see on
peast, seda pikem on kala.”
Winnersi kala saba on peast just
nii kaugel, et kõht servani täita. Seepärast tellib Koka-pere
hulga peale kohvikõrvaseks vaid ühe tiramisu (60), kuid seegi
jääb söömata. Maius koosneb peaaegu üleni tihkest,
võisest mascarpone-kreemist, millega Armandi treenimata organism
lihtsalt ei suuda rinda pista. 1:0, kuid kelle kasuks, ei teagi.