Tulevikulinna tundlik söökla

Restoran Mercado

Lõõtsa 6, Tallinn

Avatud E–R 9–21 / L 10–20, P 10–18

Hinne 7

Superkokk Imre Kose uusim projekt, restoran Mercado, jääb tee peale ette vaid neile, kes töötavad Tallinna uusimas ärirajoonis ehk Ülemiste city’s. Teistel tuleb sinna eraldi minna – Ülemiste kaubandus- keskuse taha, vanade paekivihoonete ja puude vahelt läbi, talvetormi ja pimeduse käes teed leides. Armand Kokk käis ära, ja käis koguni kaks korda. Mercado asub vanast paekivikolossist trendikaks büroohooneks noorendatud maja esimesel korrusel. Toonides domineerivad suures klanitud saalis valge, pruun ja must, vormid on ümarad, valgustus meeldivalt mahe ning toolid ja lauad, kuigi värvi ja stiili poolest sarnased, arvestavad eri inimeste erinevate soovidega. Kes minimalistliku tooli kõva seljatuge ei salli, võib einestada hoopis lounge’likult pehmel diivanil. Ruumi on Mercados kõvasti ning lõunasöögiaegset väidetavat tipptundi on õhtul raske ette kujutada. Kell kaheksa tundub kokkasid ja teenindajaid, nende hulgas ka chef de ­cuisine Kose ise, olevat kohal rohkemgi kui kliente.

Menüü muutub Mercados iga päev ning hea ajastuse korral võib klient saada näpunäiteid parimate palade kohta peakokalt endalt. Eriti hästi õnnestunud räimed, mida Kose väitel läks lõunapausi ajal viis kilo poole tunniga, on õhtuks kahjuks juba otsa saanud. Erinevalt mõnestki tööinimestele mõeldud pooliseteenindavast söögikohast ei pea Mercados oma kandikutega jorutama pikas sabas. Ringikujulisi müügisaari, kokad-teenindajad saarekese keskel, on tervelt kolm. Sissejuhatavaks soojenduseks võtan kõrvitsasuppi tomati-rukolasalsaga (40 krooni), mida on suur ja elegantselt ovaalne kausitäis. Armandile, kes kasvanud suureks tööpäeva keskel Kompassi kohvikus manustatud liigrasvaste supitassikeste peal, mõjub see kuldset, punast ja rohelist kombineeriv kuum ning värskendav keedus otsekui elueliksiir. Leeme väärtust ei kahanda oluliselt avastus, et õhtuväsinud kokk on rukola asemel puistanud supi sisse hoopis hakitud murulauku. Provence’i ürdileib (5) on meeldivalt värske. Prae võib kokku kombineerida eri komponentidest – kartulid eraldi, juurviljad eraldi, liha, kala või lind ka eraldi. See loob võimaluse loendamatuteks variatsioonideks, kuid valikuvõimaluse eest tuleb vastavalt ka maksta.

Lambaliha toorjuustuga täidetud fooliumikartuli, ahjutomati ja värskelt tehtud adžika seltsis tähendab 105kroonist arvet (50+25+15+15), sellal kui kahkjas mango-ingveri kanavarras rosinariisi, ahjutomati ja marineeritud sibulalõikudega maksab 80 krooni (25+25+15+15). Kokkuvõttes ikka päris korralikus hinnaklassis eined. Tubli käpikusuuruse lambalihatüki ajavad kokad sekunditega taas kuumaks ning maitseb see rasvane, kergelt suitsuhõngune, seest tumeroosa ja värskelt lõigutud rosmariiniga grillitud lihalõik igati hõrgult, jäädes paari riba ulatuses kahjuks söödamatult sitkeks. Ilus toorjuustutäidisega ahjukartul on klassika, adžika osutub aga kergeks pettumuseks – soolaka ja jõulise maitse asemel mekib liigvedel tomatikaste kergelt hoopis närtsinud rannaniidu järele. Rosina-riisipilaff ei pälvi ühtki halba sõna, mango-ingveri kanavarras, mida Armand kahjuks soojendada ei lasknud, jääb aga liiga tavaliseks, tekitades eine keskel tunde, et ehk oleks pidanud siiski otsustama hoopis mehhikopärase lõhesteigi kasuks. Espresso (25) juurde veeklaasi ei anta, latte (30) vaht on aga harukordselt tihke ja p&am p;uu ml;siv. Viil põldmarja-toorjuustutorti (50) mekib suurepäraselt, mõjudes siiski ülehinnatult, kuid kohapeal tehtud trühvlid (10) jäävad õigesse hinnaklassi. Piimašokolaadi rüütatud terve sarapuupähkel jääb meelde eriti hea kombinatsioonina.

Lahkuja võib Mercadost mitmesuguseid tavakaubandusvõrku mittejõudvaid delikatesse ka kaasa osta – trühvlimeest pulbristatud rohelise teeni välja.

Mõningatest pisivigadest hoolimata on Mercado värske tuuleiil Eesti sööginduse tavaliselt tuulevaiksel maastikul – märk sellest, et looval mõtlemisel ja bella vita’l on koht ka ülehinnatud kesklinnast väljaspool.