Tulikallis Toscana
Viru Keskuse ülakorrusele tekkinud Itaalia toidu- ja kaubasaatkond Felicitalia on saanud meedias küll omajagu seltskondlikku tähelepanu, kuid hiigelhoones ringi hängides polegi teda nii lihtne leida. Võiks öelda, et märkamise eeltingimuseks on kultuurihuvi, sest Felicitaliasse viiv trepp algab raamatupoe kõrvalt.
Häbelikul külastajal hakkab siin esmalt ebamugav, sest trepist tõustes satub tulija otse tähelepanu keskpunkti: avarat black-boxi meenutavat ruumi ümbritsevad mitmesugused letid-lauakesed ning keskpõrandal on vaid kohvikumööbel. Siitsamast avaneb uks otse katusele (mis ühtlasi moodustab parkla ülemise korruse) ning pealinna tabanud vahemerelises leitsakus on see parim paik lõunaseks laisklemiseks. Avar betoonväljak mõjub otsekui suure kaubalaeva ülemine tekk (ning seda ta ju põhimõtteliselt ongi) ja soovi korral võiks Felicitalia siia ka peene drive-in söögikoha tekitada, kuid see ei klapiks itaalialiku mentaliteediga. Kivist konteinerid alpitaimede ja elupuudega (autentsuse mõttes võiks küll küpresse proovida) loovad betoonile fooni.
Teenindus seevastu on igati itaalialik – sõltuvalt teenindajast läbisegi inglise- ja eestikeelne, tähelepanelik, energiline ja omadega lootusetult sassis. Huvitav, kuhu jääb keeleseadus ...? Tõsi, mitte tellitud roogade osas, lauda saabub just see, mida palume. Seevastu arvet pakuvad hiljem üksteisest sõltumatult kolm ettekandjat!
Felicitalia lubab iga 45 päeva tagant uut menüüd, seega hakkab praeguse, toskaanapärase, aeg peagi ümber saama. Toidukaardil on mitut masti suupistevalikuid, paar pastarooga ja nipet-näpet magusat. Imemaitsvaid itaaliapäraseid köögiviljasuupisteid siit ei leia, kuid juustu- ja lihavalikuid küll. Suur salaami-juustuvalik (130 krooni) erineb mõnevõrra menüüs kirjeldatust, kuid 18 kuud laagerdatud prosciutto ja chiantiga maitsestatud toskaana salaami paistab siin küll esindatud olevat. Taldrik pole küll hiigelsuur, kuid kahele veinikõrvaseks piisavalt rikkalik.
Pastakogused on suhteliselt väikesed ja kallid. Rigatoni puravikega (95) ja ravioolid trühvlimaitselises lihakastmes (130, ravioolide asemel on sel korral, muide, muud masti, täidiseta pasta) on ka maitselt üsna sarnased ning ei jäta just unustamatut muljet linnas, kus häid itaalia restorane praeguseks juba mitu leidub (parim mu meelest Controvento). Või kui, siis vaid jultunult soolase hinna poolest. Kahtluseuss hakkab vaikselt närima, et kas pole tegu mitte otse-purgist-pannile restoraniga? Itaallasest ettekandja soovitatud Sitsiilia IGT-vein Vela Latina (55) maitseb aga küll suurepäraselt.
Magustoit süvendab tekkinud kahtlusi veelgi. Fetta di colomba guarnita (70) kõlab küll uhkelt, eriti koos seda menüüs saatva kirjeldusega, kuid kujutab endast üsna ilmetut rammusat lehttaignakooki, mis tundub olevat otse valmispakendist taldrikule maandunud. Saateks tuubimaitseline šokolaadikreem. Maitselt peaaegu sama tüütu ja vaimuvaene nagu saksa keeks. Cappuccino (32) on tõepoolest hea ja väärib kordamist, kuid see on erand. Selgub, et Toscanat polegi nii lihtne kodustada.
