Uued ja paremad Rieslingid

Domaine Schlumbergeri ja Gustave Lorentzi veinid pakuvad rikkalikku maitset. Leiab Kalev Kesküla. Sobivad sõbrapäevaks.

“Veinijuhti” koostades sai mulle selgeks, missugune vastastikune armastus ühendab Alsace’i veine ja eesti veinisõpru. Meil on müügil tubli tosina jagu Alsace’i tootjaid ja ikka on veel uutel tulijatel ruumi.

Kõige muljetavaldavam Alsace’i vein valmib muidugi maailma kõige nooblimast valgest viinamarjasordist Riesling. Alsace’i Riesling on iseloomult enamasti teistsugune kui Saksa oma. On õline, täidlane, pehme, vahel ka veidi magus, aga heade veinide puhul ikka korraliku happega ja sobib hästi laagerdamiseks. Saksa oma on enamasti värskemat ja kergemat stiili, Austria Riesling on sageli tagasihoidlikuma mahlakusega, aga see-eest võimsa mineraalsusega. Austraalia Rieslingi tunned sellest, et seal pannakse juba noorele veinile kohe bensiin sisse – s.t ka noortel veinidel on tunda Rieslingile nii tüüpilist mootoriõlist küpsemislõhna.

Teine kuulus sort on pehmem, täidlasem ja magusam Pinot Gris, mida enam alates 2007 aastakäigust ei tohi sildil Tokayks nimetada. Ungarlased on lõpuks oma nime-monopoli välja protsessinud. Pehmema karakteri tõttu sobivat vein rohkem naistele, arvab Gustave Lorentzi veiniesindaja. Paks, tihe ja magusavõitu Alsace’i Gewürztraminer on eestlaste vana lemmik. Pinot Blanci (tegelikult sisaldab sageli isegi üle poole Pinot’ perekonda kuuluvat sorti Auxerrois) kutsutakse Alsace’is “raamiks”, sest seda neutraalset marja sobib pruukida igas asendis ja iga toiduga. Muskaati toodetakse vaid mõni protsent, aga selgi on oma tarbija. Pinot Noir on enamasti eesti maitse jaoks liiga hele ja õhuke, selle veini õnnestumine oleneb suuresti aastakäigust.

Kevadest peale Eestis müügil olnud Domaines Schlumbergeri (hääldavad ise prantsuspäraselt, aga meie võime seda ikka saksa moodi teha) veinid. Guebwilleri külas (Colmarist lõunas) paiknev 20 hektari suurune veinivaldus on õige ajalooline: alates aastast 728, kui Püha Pirmin seal Murbachi kloostri asutas, on tänastel Schlumbergeri viinamägedel veini valmistatud. Et kloostri abtid olid tohutud maavaldajad (neile kuulus isegi Luzerni linn Šveitsis), nimetas keiser nad 1298 Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi vürst-abtideks. Sellest ka Schlumbergeri veinisarja nimi “Les Princes Abbés”.

Schlumbergeri perekonnast on firmas praegu tegev 6.–7. sugupõlv. Meil on saada Princes Abbés’ nimega sari ja Grand Cru Kitterlé sari. Minu kindel lemmik on esimesse (tavaveinide) sarja kuuluv Riesling. See on väga muljetavaldav, pika noobli happe ja aprikoosi rikkusega, mineraalne ja suurepärase maitsesügavusega. Eestis leiduvatest Alsace’i tava-Rieslingitest on see parim ja ületab ka mõnd odavamat Grand Cru veini. Muide, selle sees on ka Grand Cru marju – viinapuudelt, mis alla kümne aasta vanad. Grand Kru Kitterlé Riesling on juba suurtele fännidele, väga jõulise happega, mineraalne, aga eelmisest väiksema mahlakusega. Sobib väga edasijõudnud joojale, mulle maitseb tavaline rohkem. Vulkaaniline pinnas, lubjarohke liivakivi on pakkunud väga meeldejäävat maitset

Veinimaja stiiliks on hästi madal saagikus (Kitterlés vaid 25 hl/ha), mis avaldub hästi kontsentreeritud maitses. Pinot Gris on tihe, lõpp veidi mõrkjaski, ühesõnaga, tõsine lihavein. Kõigile Gewürztramineri sõpradele tuleks soovitada aga selle sordi veini Kitterlé Grand Crult. See on kõige kontsentreeritum Gewürztraminer, mis mulle ette sattunud, ühtaegu magus ja mineraalne. Schlum­bergeri veine leiab Laialt tänavalt vinoteegist negossiant, Rieslingit ka Rahva Raamatu kauplustest.

Gustave Lorentzi veinid Bergheimi külast (Colmarist pisut põhja pool) on meile vanad tuttavad, aga jõuavad nüüd laiemasse ringi. Väga viisakas on nende lihtsaim ja odavaim seguvein Fleurelle, kerge muskaadi iseloomuga lilleline jook. Lorentzi kõige lihtsam sari “Réserve” mulle erilist muljet ei jätnud – oli lihtne ja kerge. Sarja parim esindaja on Pinot Gris – meeldivalt mahlakas, hea juua, pole sihuke jõumees, mis joomisel kogu tähelepanu endale tõmbaks. Riesling jäi küll nõrgaks.

Seevastu on sari “Cuvée Particulière” suur samm edasi, siinse Rieslingiga olen väga rahul: sügava happega, kergelt rohune, lõpus mineraal. Kogu sari on väga kindel ost ja hinnalt muidugi hoopis sõbralikum kui Grand Cru Altenberg de Bergheimi veinid. Grand Cru Riesling paistab silma vägeva besiinilõhnaga ja maitses on nii aprikoosi kui aprikoosikivi. Pinot Gris on aroomilt meeldivalt tsitruseline, maitse väga pikk, sisukas ja mineraalist kihisev.

Nüüd, kus meilgi võtab järjest enam maad moodne kaubandus- ja miilustamispüha valentinipäev, on Alsace’i veinid selle pidamiseks hea valik – ühtaegu rahvalikud ja uhked. Ka naised ei keeldu neist naljalt – nii et sobivad igati sugude-vaheliseks sõbrustamiseks.