Vana kohviku ballaad
Mullu põhjaliku uuenduskuuri järel taasavatud Tartu ülikooli vana kohvik erineb endisest nagu nõukaaegne ülikool praegusest alma mater’ist. Erineb üsna samalaadsel moel – uus ilme on kirju ja sopiline nagu tänapäeva tudengi õppekava, ning tõtt-öelda ka sama raskesti haaratav. Üks ülimalt meeldiv uuendus hakkab vähemalt soojemal aastaajal ometi silma: akadeemilise rahva lemmikpaik on nüüd varustatud avara terrassiga.
Huvitaval kombel algab kohviku menüü roaga, mil nimeks “Tipi taldrik köögiviljadega” (35 krooni). Kas jootrahanõu laualetoomise eest peab tõesti eraldi maksma? Või on tegu polte-mutreid-mikroskeeme sisaldava Tehnikaülikooli taldrikuga? Igaks juhuks eelistan ahjus küpsetatud viinamäetigusid (75), mille kõrvale valge odav majavein – Terra Andina Chardonnay (25) – suurepäraselt sobib. Tigusid Tartus naljalt ei kohta, sestap tasub neid siin proovida. Ning just see roog võiks iseäranis hästi sobida terrassile karge kevadilma ja värske õhu kõrvale.
Loomaliha carpaccio (65) on külluslik ja maitsev, kuigi kohati pisut vintske. Viigimarjad ja rucola-lehed lisavad sellele suupistele mahedat värvikust.
Kukeseene-konjakisupi (40) saabumine kinnitab muljet, et Tartu toidukohtades armastatakse ülipakse ja rammusaid suppe. Ei, see pole etteheide – aga võist nõretava lehttaignamütsi alla peidetud pehme ja lopsakas roog on tõenäoliselt kohviku toekamaid suutäisi. Maitselt muidugi külluslik, kuidas teisiti.
Pastaroogadest püüavad pilku spagetid seenekreemi ja lambamaksaga (50), kuid nende maitsmine jääb järgmist korda ootama. Võib-olla asjata, sest valitud lambakarbonaad metsaseentega (140) on liialt kuiv ja ilmetu. Isegi metsaseened ei suuda õnnetut lammast päästa, selle roa koostiosad ei saa omavahel lihtsalt läbi.
Hoopis parem on lugu kohviga. Caffe latte (18) on lisaks mõistlikule hinnale korralikult serveeritud ja kuum ning saabub üsna kiiresti. Muide, varem logisenud teenindusega paistavad siin asjad ülesmäge minevat: vaatamata pooltäis majale täidetakse tellimused üsna ruttu.
Magustoitude seast leitud eestipärase tiramisu (30) koostist pole raske ära arvata – tavalisele Itaalia maiusele on lisatud kamajahu. Maitse pole paha – värske ja üsna mahlakas –, kuid ilma originaalitseva lisandita mõjuks see klaasitäis tõenäoliselt kergemini ja paremini.
Kuid vanamööblipoe väljapanekut meenutav sisekujundus jääb küll tugevasti alla eelmisele, Leila Pärtelpoja kujundusele 1983. aastast, rääkimata veel vanemast, praegusega võrreldes lausa spartalikust kujundusest. Vana kohvik, eesti avangardse kunsti ja vastaliste luuleõhtute legendaarne toimumiskoht, tundub praegu heakodanlik pitsballilik lokaal. Endises nn õppejõudude saalis on hommikutundidel, kui rahvast vähe, tassi kohvi ja soojade saiadega siiski mõnus lehti või raamatut lugeda. Ja mõelda ajaloo keerdkäikude üle.
