Veinimaa Eesti?

10. oktoober 2009 oli see märgilise tähendusega päev, kui talgulised koristasid Otepää ja Rõngu vahel asuva, Jaak Eensalu kodukoha Annemäe talu viinamarjasaagi. 

Oluline on see hetk selle poolest, et varem pole Eestis korjatud ühest sordist viinamarju sellises koguses – ja sellise meediatähelepanu all. Hetkel on viinamarjakasvatus Eestis puhtalt entusiastide pärusmaa, põllumajandustoetuse saajate hulka pole kahjuks võimalik jõuda, kuna viinamarjakasvatust Eestis pole ametlikel andmetel olemas. 

Erakordsest sündmusest olid tulnud osa saama viinamarja- ja veinihuvilised nii Saaremaalt kui Räpinast – kohal oli ka Eesti viinamarjakasvatuse il Padrino Jaan Kivistik. 

Tegelikult kandsid veinitaimed saaki ka möödunud aastal, kuid rebased ja kährikud ei pidanud viinamarju piisavalt hapudeks, et neid söömata jätta. Sel aastal sooritasid linnud küll mõningaid väiksemaid röövretki, kuid taimede kinnikatmine võrkudega päästis marjad halvimast.

Ligikaudu 250 Rondo-taimelt (kokku on viinapuid umbes 800, osa neist veel noored, osa külmavõetuse tõttu ilma mammudeta ja osa juba katsetamise käigus tühjaks nopitud) korjati nelja tunni vältel ligikaudu 200 kg marju, mis 3–4-aastaste taimede ja keskpärase suve kohta pole üldse halb. Vaatamata vesisepoolsele suveajale tõusis viinamarjade suhkrusisaldus tasemeni 14 °Bx, mis lubab loota veini alkoholisisalduseks ligikaudu 9%. Inimeste keeles tähendab see seda, et marjamahlas on suhkruid 140 grammi liitri vedeliku kohta, seega peaaegu poolteist korda enam, kui on suhkrut kokakoolas – millest küll liiga head veini tõenäoliselt niikuinii ei saaks. Ilmselt on vaja selleaastast veinivirret ka šaptaliseerida (lisada suhkrut, et suurendada mõneti alkoholiprotsenti), et seeläbi tagada veini säilimine. 

Viinamarjasorti Rondo, millest tehtud happerikast ja punaste marjade lõhnalist veini võiks mõningate reservatsioonidega võrrelda ka Pinot Noiriga, on peetud Eestis kasvatamiseks sobilikuks oma erakordselt hea külmakindluse tõttu, kuid paraku kuulub ta üsna hilja valmivate sortide hulka, mis päiksevaesematel aastatel ei pruugi küpseks saada. Olles kolmveerandi osas Vitis vinifera tõugu ja sisaldades oma esivanemate seas vaid neljandiku jagu Amuuri viinamarja (Vitis amurensis), on Rondo vaba ebameeldivatest maitsenüanssidest, mis on omased Põhja- ehk Ameerika viinapuu (Vitis labrusca) järeltulijatele.

Samas on Eestis veel massilisemalt katsetamata Solaris, sakslaste “tööõnnetus” (küpseb liiga vara Mandri-Saksamaa tingimustes), mis valmib tunduvalt varem ja on ka väga kahjurikindel. Rahvasuus on käibel lõõp, et kahtlemata ei oleks mingit probleemi kogu aastasaak juba ette maha müüa vast ­avatud samanimelisele keskusele majaveiniks. 

Eesti-taolistel põhjapoolsetel aladel tuleb kasvatamiseks sobivaks tunnistada ka sort nimega Skandia, mis on aretatud tuntud USA sordiaretaja Tom Plocheri poolt ning oma justkui Languedocile omase täidluse, hea struktuuri ja ka korraliku ilmastikukindluse poolest võiks olla siinsete kasvatajate üks järgmisi suures mahus ettevõetavaid katsetusobjekte. Allakirjutanul oli võimalus maitsta lätlaste poolt Skandia marjast meisterdatud veini ja üllatus oli tõsine – säherdune maitseintensiivsus ja värvisügavus tundus olevat pärit hoopis lõunapoolsematelt aladelt kui Põhja-Läti. 

Saagi töötlemisel läks käiku ka spetsiaal­selt Belgiast tellitud viinamarjapurustaja-destemmer (varte eemaldaja), mille jõudlus lubaks paari tunni jooksul purustada kogu Baltikumi viinamarjad. Viinamäe peremees oli hankinud ning vanasse merekonteinerisse paigaldanud korraliku veinikojasisustuse – perspektiivitundega ostetud kuupmeetrise mahutavusega kääritusnõu, mida selle aasta saak küll vaid viiendiku jagu täita suutis, veinide pudeldaja ja hilisemaks veini filtreerimiseks ette nähtud agregaadi. 

Kas Eesti on juba veinimaa? Ilmselt veel mitte, vähemalt seni, kui Eesti seadused kuhjavad veini väiketootmise huvilise teele peagu ületamatuid takistusi – kõik protseduurid seoses aktsiisilaoga ja aktsiisikauba käitlemisega on väga rängad, olles ühesugused kõikidele suur- ja väiketootjatele. Juba viinamarjad tuleb kaaluda taadeldud kaaluga ning kaaluja peab olema läbinud atesteerimise, kui mainida mõningaid ülepakkumisi. Seega on meil hetkel siiski veel tegemist koduveinimaaga. 

Samas on plaanid Annemäe talus suured – hetkel vaid kümnendikku hektarit kattev istandus on kavas lähiaastatel kasvatada kuni 30 korda suuremaks. Selliselt maa-alalt saadav saak lubaks valmistada juba merkantiilses koguses veini.

Priskemad saagikogused lubavad suuremat mänguruumi ja lasevad välja elada katsetamislusti – hiljemalt ülejärgmisel aastal on Jaak Eensalul plaan proovi teha ka veini tammevaadis vääristamisega.

Kujutan selgelt ette, et sobilike seaduste ja piisavate tootmiskoguste puhul võiksid veinitalu toodangu vastu huvi tunda ka välissaatkonnad ja presidendi kantselei – mis võiks olla uhkem, kui vastuvõttudel on pakkuda lisaks kohalikule desserthitile Põltsamaa Kuldsele toidu kõrvale ka korralikku kuiva veini.

Omamaise alkoholikultuuri parandamiseks peaks riik nii viinamarja- kui ka puuviljaveinide väiketootjate teket soodustama.