VEINIMÕNUD: Portugali veinid eesti rasvu lõhustamas
Vägisi on selline tunne, et portugallased on oma veinikoormaga veidi hiljaks jäänud. Nüüd, kui meil veiniletid lookas, on nemadki oma head veinid valmis saanud ja küsivad kohta meie veinilauale. Sellele arvamusele saab natuke kinnitust ka Portugali veiniraamatuist, kus meenutatakse halva sõnaga 1926–74 kehtinud diktaator Salazari režiimi, mis soosis veini asemel nisu kasvatamist, et muuta riik impordist sõltumatuks. Saanud 1986. aastal Euroopa Liidu liikmeks ja loonud Prantsuse eeskuju järgiva veini apellatsioonisüsteemi, on Portugalis asjad läinud aina ülesmäge – nii elus kui veinis.
Nüüd oleme meiegi Portugali vennasvabariik ning selle maa kuvand on meil ju mõnus: soe maa, kaunid rannad, lahked inimesed, talutavad hinnad. Ja vein maitseb kah kohapeal hea. Pealegi olevat Portugali köök nii rasvane ja õlirohke, et selle pruukimine ilma rasvu lõhustava veinita oleks lausa eluohtlik. Nii et mingi suhe Portugali veiniga peaks meil ometi tekkima.
Ei saa ju öelda, et Portugali veini üldse pole olnud, aga kuivade veinide osas on seni hoitud madalat profiili. On mõnda Bairrada ja Dão piirkonna veini küll proovitud ja siis käega löödud. Vaid ümmarguses pudelis kihisevad rosé’d (Mateus, Primavera jt) on jäänud. Portveinidest ma praegu ei räägi, neid on meil tõesti päris vägev valik, kasvõi Taylor’s ja Warre’s, kelle veinid on kõik tõesti head.
Mõne nädala eest avati Tallinnas Mündi tänaval Portugali veinipood. See oli kultuurisündmus, omamoodi avalöök veel sel aastal toimuvale Portugali suursaatkonna avamisele. Poes on Portugali veini, napsu ja õli heas valikus, aga nagu kinnitas poe avaja ja Portugali veinikultuuri maaletooja Pedro Almeida, saab siinse valiku mainstream-hitte peagi osta ka supermarketitest. Ja sealt juba parema hinnaga kui vanalinna-poest. Nii ei saanud minagi muidu, kui pidin Portugali rahvuslikud põhiveinid ära proovima.
Kohalikud sordid ja kerge mull
Portveini järel on Portugali kuulsaim spetsialiteet riigi põhjaosas Minho jõe ääres toodetav Vinho Verde, Roheline Vein (muide, sõna "roheline" tähendab" portugali veinisiltidel eeskätt "noort"). 200 ha veinivaldusi omav Quinta da Aveleda on oma piirkonna suurim ja tehniliselt modernseim veinivalmistaja. Viinamarjad, millest tema meile müügile jõudnud Vinho Verde valmistatakse, on Trajadura, Loureiro ja Alvarinho. Viimane on toosama kuulus ja imeliselt väljendusrikas Albariño, mida viljeldakse Hispaania Rias Baixase piirkonnas. Tänapäeval tehakse Vinho Verde vahel ka puhtalt sellest ülimoekast viinamarjast, aga siis on ta esiteks jube kallis ja teiseks pole päris õige Vinho Verde. Õige on ikka kohalike sortide kerge, värske, happeline, pisut mullitav segu. Quinta da Aveleda vein on väga joojasõbralik: mahlakas, ent ometi karakteriga. Aroomis on nõgest, karusmarja, rohtu, ürte ja isegi veidi kamprit. Maitse on mahlakas, kerge, värske, roheline, kuiv, meenutab värskendavat mineraalvett ja jätab suhu pisut ürdise mõrkjuse. Gaasi on veinis õige vähe.
Klassikaliste piirkondade Dao ja Bairrada kõrvale või isegi ette on viimastel aastatel kerkinud kuiv ja kuum Alentejo maa keskosast. Viinapuude kastmine on teinud sellest maineka piirkonna ning eeskätt saab sealt tummiseid punaveine. Suurima kohaliku tootja (550 ha aedu) Esporão valmistatud Monte Velho olevat vein, mida leidub pea igas Portugali restoranis. Valmistatud on see viinamarjasortide Periquita, Trincadeira, Bastardo ja Moreto segust. Nagu taiplik veinisõber on juba aimanud, on just rohked algupärased sordid Portugali veini varaait. Veini aroomis on rohtu ja tumedaid (aroonia) marju. Maitse on marjane, mõrkjas, kuiv, veidi teraseselt mineraalne, aimata ka küpse musta marja liköörseid noote. Lõpp ürdiselt mõrkjas.
Muide, Esporão veinimeister on austraallane David Baverstock ja nii polegi imestada, et maja kallimad veinid, nagu Reserve (12 kuud ameerika tamme; meilgi müügil) ja veelgi tihedam Private Selection, pole Austraalia vaimule sugugi võõrad ning leiavad ka uue maailma sõprade mõõdupuude järgi head hinnangut. Küll austraallane juba teab, kuidas kanget ja tammemagusat veini teha.
Magustoiduks võib võtta Quinta da Aveleda toodetud ja Vinho Verdest valmistatud brändi Aguardente Adega Velha, mis on 15 aastat vana ning vanades portveinivaatides pehmeks laagerdatud. Tore jook, millest aimub konjakist aromaatsust ning maitses on musta ploomi ja portugali jookidele eripärast ürdisust. Mündi poes oli see küll jube kallis, ehk tuleb mujal soodsamalt müügile.
Selge on see, et Portugali veinikultuur on tegija. Vennasvabariike tuleb tunda.
