Veinimõnud: Veini komponeerimine Argentina moodi

Miks Argentina Malbecid on parimad maailmas? Miks just siin kasvavad terved ja elujõust pakatavad viinapuud, käis uurimas Siiri Kirikal.

Pärast üsna piinavat 15tunnist istumist üle Atlandi sõitvas raudlinnus, tundub soe ja leebelt voogav tuuleiil hilisõhtuses Mendozas mulle seda turgutavam. Põletav Argentina päike on ammu loojunud, kuid täiesti pilvitu taevaserv ja sakiline Andide mäeahelik on omavahel veel selgelt eristunud. Mägede läheduses on alati midagi lummavat – õhk on siin soojalt sügav, kuiv ja õrnalt magus: see lõhnab viinamarjade järele. Argentinas algab märtsikuus sügis ning lapsed sätivad end kooli minema. Mina aga koos veiniguru August Alopiga siinset veinielu lähemalt mõistma.

Parimate Malbecite maa

Argentiinlased ei ole sugugi nõus, kui neid kergekäeliselt uue veinimaailma maade hulka loetakse: nende jaoks on veinikultuur siin alati olemas olnud erinevalt Tšiilist, Lõuna-Aafrikast ja Austraaliast. Vein, mida argentiinlased iga päev joovad, on odav (nii 5 krooni pudel oli odavaim kohalik toodang, mille poeriiulilt leidsime) ja lihtne, tavaliselt isegi kergelt oksüdeerunud. Maailmakuulus Argentina Malbec, siidiselt puuviljane ja magusalt lõhnav nagu ploomikook, on hoopis teisest mastist. Iga suurem tootja ongi oma veinisarjad jaganud kaheks – eksportveinideks (hinnad 10 kuni 100 peesot pudel, see teeb umbes 50 kuni 509 krooni) ja kohalikule turule mõeldud veinideks (keskmiselt 2 kuni 10 peesot, s.o 10 kuni 50 krooni pudel).

Mendoza on Argentina suurim veinitootmise piirkond (olgu siin ära mainitud ka teised suuremad: Cafayate, La Rioja, San Juan ja Patagonia) – nii neli korda suurem kui terve Eesti – ning lisaks viinamarjadele tunneb siin end hästi ka veel terve hulk köögivilju, mille parimad kasvualad on välja peilitud mäejalami kõrguse järgi: küüslauk kasvab kõrgemal paremini kui sibul, magusad, suured ja mahlased tomatid samuti, kartuleid saab nii tasandikul kui mägedes kaks saaki aastas ning tavaline on, et ploomi-,
pirni- ja aprikoosiaiad on pikitud viinamarjaväljadega omavahel risti-rästi mustritesse. Mendozas kasvatatakse enamik Argentina Malbecist ning veinina liigitatakse neid ilma tammeküpsetuseta veinideks, keskmise täidlusega veinideks ning kompleksseteks tammetünnis ja aja haardes olnud Malbeciteks.

Tervisest pakatavad viinapuud

Trapiche veiniaias Finca pakub Brigitte Barrero meile lõõskava hommikupäikese kergemaks talumiseks kirbelt kanget, kuid jahutavat matet (Paraguays kasvava puu koorest tee) suhkruga ning alustab: "See oli nutikas põlvkond, kes 70. aastatel Malbecisse kui Argentina oma marjasse uskusid. Ahvatlusi oli ju teisigi." Eemal hiigelpõllu ühel serval korjatakse Syrah’d. Mehed on end rätikutesse mähkinud ning tempo kiire. Kõik marjad korjatakse siin käsitsi!

"Jah, nii on odavam. Tööots on külameeste keskel kõrgelt hinnatud ning tööd jätkub veebruarist aprillini."

Viinamarjad on tervisest pakatavad, pringid ja sügavsiniseks küpsenud – ei mingeid haigusi ega satikaid. Ainuke, mille eest neid kaitsta tuleb, on suur rahesadu, millega taevalaotus siin aeg-ajalt sügiseti üllatab ning hävitab kogu saagi veerand tunniga. Selle stiihia kaitseks sätitakse suurte aedade kohale tohutus mõõdus võrke, mis otsustaval hetkel teravad jääkuulid kinni peaks. Teine suur hool ja teadus, millega viinamarjaaedade pealikud tegelevad, on viinapuude veevajaduse mõõtmine ja reguleerimine. Viinamarjade ja kastmise hingeelu asjatundjana seletab Guillermo Yaciofano, Santa Ana viinapuuaedade juht, kuidas seda peenikest tööd tehakse: "Viinapuult murtakse leht, tavaliselt keskpäeval, ning varre murdekohalt mõõdetakse spetsiaalse riistapuuga veeimamise pinget saamaks teada, kui janune on taim. Vastavalt sellele juhitakse viinamarjaväljadele vett, mis väikseid kanaleid pidi linna laiali voolab otsekui ämblikuvõrk. Vesi on pärit mägede liustikelt sulanud Rivo Mendoza jõest, seda kogutakse mäeaheliku küljele kunstjärve ning juhitakse sealt vastavalt vajadusele alla linna laiali.

Kuidas viinapuu vett imab, sõltub sellestki, milline on pinnase koostis. Trapiche aedades kasutab enoloogide alma mater’is, California ülikoolis Davis studeerinud Marcelo Belmonte viinamarjade tervishoiu hindamiseks infrapunakaamerat, mis triibulise värvifotona viinamarjade enesetunde inimsilmale vaohaaval üles märgib. Selle info põhjal korjatakse ka marju. Teine meetod, mida kasutatakse viinamarjade tervise hindamisel, on varjude mõõtmise meetod (see mõõdab vee aurustumise kiirust), mille tulemusena hinnatakse viinapuu lehtede hõrendamise vajadust (meetod on pärit Californiast).

Mari ütleb veinist kõik

Kogu veinitootmise põhirõhk on siin suunatud sellele, mis toimub põllul. Viinamarjadega. Et saada tundma Argentina terroir’i puudutust ninas ja keelel, valivad Trapiche veinimeistrid Daniel Pi juhtimisel igal aastal pimedegustatsioonil välja kolm Malbec-veini, mis on valmistatud täpselt ühe ja sama tehnoloogia alusel, kuid marjad on pärit eri marjakasvatajate aedadest. Nii sünnib Trapiche Malbec Single Vineyardi veinikolmik, mille pudelid on signeeritud marjakasvataja nimega. Sellistes veinides on hea võrrelda maitsete mänge ning otsida sealt ainulaadsust, mõistes paremini seda, mida teeb veiniga pinnas, kliima ning inimese hool oma marjade eest. Esimene selline kolmik (Viña Felipe Villafañe, Viña José Blanco ja Viña Pedro Gonzalez) sündis 2003. aasta saagist. 104 aasta vanuseni elanud Felipe Villafañest (lahkus möödunud aasta augustis) on ajapikku saamas veinilegend, kes pistis oma esimesed Malbecid maasse 1948. aastal ning kellele marjakasvatamine oli tema enese sõnu appi võttes – töö, kirg ja ravim. Jämedad ja keerdus viinapuud, kust tema marjad selle veini tarbeks pärit, on poole sajandi vanused. Hoolimata oma sõprade vastuseisust nooruses otsustas ta ometi pühenduda sellele tööle. Proovime Felipe Malbecit – see on magusa nüansiga, ploomine ja vürtsikas, kontsentreeritud ja tihe vein; José Blanco omast voogab idamaiseid magusaid lõhnu, selles on korraga nii punaseid marju kui nelki, pipart ja ploome, selles täidlases veinis loovad keelel omavahel ilusa tasakaalu marjahape ja tammevanill, kohe kauaks. Viña Pedro Gonzalez on tõeline maiuspala: selles on ploomikoogi olemust, natuke rösti ja ravimite lõhnu. Taas on veinis sees omapärane tasakaal marjade ja tammest pärit vanilli vahel. Ühele tõsisele veinisõbrale on raske leida paremat kingitust kui see kolmik siin, seda enam, et Eestis on need veinid ka kõik olemas.

Marjade ja vanilli suur tasakaal

Santa Anas proovime Argentinale omast teist põnevat marja – Torrontest. Varietalsi sarja oma on täis valgeid roose, kerge magusa aprikoosise aroomiga, maitses on erksust ja elu ning ilusat hapet. Sellele marjale ennustab August Alop suurt tulevikku: "See ON eriline ja ainulaadne mari, mida ühegi teise marjasordiga naljalt segamini ei aja." La Mascota sarja Malbec on kompleksne ja ürdine vein, kergelt suitsune, kohvihõngune ja siidiselt täidlane. Marjad on korjatud Maipust Cruzde Piedra aiast ning veini on hoitud kuni 15 kuud Prantsuse tammes. Kerge magusa hõngu leiame ka Cepas Privadose sarja Syrah’st – maitselt on vein mustikane ja mustsõstrane korraga. Sama sarja Malbec aga on mahlakas ja ploomi ning punaseid marju täis vein.

Kõikides proovitud veinides paneb tasakaal marjasuse ja tammest saadud mõnusa sooja vanilli vahel mind ikka ja jälle imestama. See ei ole pelgalt ühe veini omadus, vaid käekiri. See peenelt paika timmitud kooslus annab veinile elegantse joone ja maitsemälestuse, mida alles hoida.

Autor käis Argentinas veinimajade Trapiche ja Santa Ana kutsel.