Maxima kleepsukampaania ajas inimesed pöördesse: „Justkui äritseks salakaubaga!“
Vaevalt et Maxima oskas arvata, kuidas nende Eesti 100. sünnipäevaks mõeldud kleepsukampaania käivitab lapsevanemate seas üle-Eestilise hoogsa kleepsuvahetamise.
Jaanuari lõpus hakati Maximas iga 12eurose ostu juurde andma pisikest ümbrikku, mis sisaldas kaht kleepsu. Samuti jagati kleepse koos kampaaniatoodetega, nagu makaronid või külmutatud crossaint’id. Kokku on kleepse 100 erineva pildiga, ja neid saab kleepida Epp Petrone kirjutatud ja spetsiaalselt selleks mõeldud raamatusse temaatiliste jutukeste kõrvale.
Raamatuid müüdi Maximas hinnaga 3,99 eurot, aga need – eesti- ja venekeelsed – said ootamatult kiiresti otsa. 26 000 kõvakaanelist trükist kadus kolme nädalaga, lisatiraaž (7000 eksemplari) takkapihta. Ja pooleteise kuuga (kampaania kestis 19. märtsini) sada kleepsu koguda osutus ootamatult keeruliseks. Kleepsukogumisest sai kogupere-ettevõtmine, algas üle-eestiline kleepsude ja raamatutega hangeldamine. Ootamatult muutus see ka integratsiooniprojektiks, sest eestlased hakkasid diile tegema venelastega ja vastupidi. Raamatud olid küll eri keeltes, ent kleepsud ühesugused.
Kus häda näed laita, seal Facebook aita! Facebooki grupil „Maxima kleepsude kogujad“ on üle 1500 liikme. Iga paari tunni tagant postitab mõni entusiastlik kleepsukoguja küsimuse, kas kellelgi on ehk kleepse nubritega see, teine ja kolmas. Samal ajal on vastu pakkuda kleepse need, nood ja kolmandad. 40 kleepsu leiavad uue omaniku 15 minutiga. Oma alateemad on eri linnadel ja Tallinna linnaosadel.
Kogujad nendivad, et kukeseente, dinosauruste ja Arnold Rüütli pildiga kleepsud paistavad olevat haruldasemad kui teised. Äkki neid ongi vähem trükitud, visatakse õhku vandenõuteooria.
Nii sõidavadki lapsevanemad Raplast Tartusse ja risti-põiki läbi Tallinna, et oma võsukesele puuduolev kleeps hankida. „Aga Laural lasteaias oli selline kleeps, miks meil ei ole?“ on argument, millele pole võimalik vastuväiteid esitada.
Kirglikud kogujad on märganud, et mõni kassapidaja ei raatsi kleepse hästi anda. Nii seistaksegi kassa juures, nõudlik ilme näol, et ükski väljateenitud kleeps saamata ei jääks. Õnneks leidub neidki kassapidajaid, kes annavad kleepse heldema käega, lausa 50 ümbrikku korraga!
„Super logistikaharjutus lapsevanematele!“ naerdakse eestimaalaste ühishobi üle.
Kõvasti kandetööd saab ka Omnivale. „Ma pole elus nii palju kirju saatnud,“ tõdeb üks grupi liige.
„See on haigus, ma ei kannata, kui midagi on lõpetamata,“ märgib teine.
„Saigi üks õhtu pool üheksa rooli istutud ja 10 km kaugusele linna sõita, 7. korrusele ronida ja kleepse vahetada,“ virtuaalitsitab teine.
On hakatud suhtlema lausa naabrite ja sugulastega ning leitud kleepsulogistika käigus üles kunagised lasteaiakaaslased.
Puhas rõõm, tõdevad inimesed.
Ei kulunud kaua, kui avati veebioksjonid. Üks kleeps 50 eurosenti, kogu 100kleepsuline komplekt 50 eurot. Hullem veel, müüki paisati isegi kodus väljaprinditud võltskleepsud. Pange tähele – kokkukogutud kleepsude eest ei saa ei mingeid asju, raha ega isegi mitte ostupunkte. Puhas hasart!
Ent kleepsudega võrreldes on raamatuid täiesti võimatu leida. Vanematele kleepsufännidele meenub „kuldne“ nõukaaeg, mil defitsiitset kaupa tutvuste ja kuulduste järgi taga aeti. Kuskil olevat hommikul müügile tulnud 20 uut raamatut, aga kohe olevat välja ilmunud naine, kes kõik ära ostis. Kommuunis kirutakse müüjaid, kes kindlasti oma tuttavatele raamatuid kõrvale panevad.
Poes müüdi raamatut pisut vähem kui nelja euroga, oksjonikeskkondades on kleepsudega täidetud raamatut nähtud müügil 45 euroga ja tühja 20 euroga.
Kleepsumajandus on andnud uue mõõtme ka peresuhetele. Lapsed, kes muidu mingi hinna eest polnud nõus vanavanematele külla sõitma, tõmbavad nüüd kähku jope selga, kui saavad teada, et vanaema kogub Maxima kleepse. Isegi teismelised tüdrukud, kel pole veel elukaaslastki, korjavad raamatusse kleepse – kunagi lapsel hea mängida!
Hiiumaal pole aga ühtki Maximat. Mandrilane Inna (enne oli ta juba kogunud raamatutäie kleepse oma lapselapsele) otsustas hiidlased diskrimineerimisest päästa ning saatis Käina raamatukogule raamatu ja hunniku kleepse. Tema tegu innustas teisigi ning Käinasse läkitati kleepse veel juurde. „Tänu teile sain hiidlaste raamatusse kõik kleepsud. Seejärel ostsin ka venekeelse, et viia ka see raamat Hiiumaale oma kooli vene keele õpetajale,“ kiitis Inna grupikaaslasi.
Üks naine tunnistab, et peab Maximat muidu koledaks poeks ega tõsta sinna tavaliselt oma jalga. Nüüd, kleepsumängu ajal on ta sunnitud jõlekauplust külastama, sest hasart on suurem kui vastikustunne. „Ootan juba, mil kampaania läbi saaks, siis ei peaks enam Maximas käima,“ pihtis ta kommuunikaaslastele.
Huvilised loodavad, et defitsiitseid raamatuid trükitakse veelgi juurde, ehkki kampaania ise sai juba läbi ja selle tingimustes on selgelt kirjas, kuidas „tegelusraamatute ja kleepsude kogus on piiratud“. Petrone Print oleks valmis raamatuid kohe juurde trükkima, kui vaid Maximaga kokkuleppele saab. Nõudlus on ju olemas. Millal viimati müüdi Eestis mõnd raamatut 33 000 eksemplari?
