Eesti Ekspress kirjutas 2015. aasta lõpus sellest, kuidas näitleja Lembit Ulfsak koos kaaslastega vaidleb Kakumäe läänekaldale planeeritud sadama ja sellega kaasnevate ehitiste vastu. Tegu on Ulfsakite kodukohaga. „Lembit oli väljaspool tööd väga tagasihoidlik inimene ja oma isiklikke probleeme kunagi avalikkuse ette ei toonud,” ütleb Lembit Ulfsaki lesk Epp. „See, et ta oli tollal valmis rääkima, näitab, kui meeleheitel ta oli.”

Kes on kohapeal käinud, saab aru. Tegu on Kakumäe läänepoolse osaga, mis on tuultele avatud ja kive täis merepõhi nii madal, et võid jala meres üsna kaugele minna. Kümnekonnameetrine kaldaserv mureneb pidevalt. Tegu on avaliku rannaga piirneva rohealaga, kus käiakse jalutamas, sportimas, lindusid vaatlemas. Vaikse tupiktee ääres, kuhu viib nii kitsas tee, et kaks autot ka kõrvuti sõitma ei mahu, asub ka Ulfsaki maja.

Sadam on planeeritud otse eramute kõrvale.

Kaks aastat tagasi tundus, et Lembit Ulfsaki võitlus läks korda, sest detailplaneering võeti tagasi. 22. märtsil 2017. aastal Lembit Ulfsak aga suri ja täpselt aasta hiljem, Ulfsaki esimesel surma-aastapäeval võttis Tallinna linnavolikogu otsusena nr 41 vastu "Kruusaranna tee 5 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu koostamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise". On see juhus või üliküüniline kalkulatsioon: Ulfsak kadus eest ära, paneme edasi?

Detailpaneeringu algatus ei ole muidugi veel lõplik otsus, aga dokument näitab, mis suunas mõtted liiguvad: sadama teenindus, koolituskeskus, majutus, kohvik, teenindusruumid, eramu, paadikuur. Ilmselt ka parkla ja tehnorajatised. Kõige lõpuks paadisadam. Kui lugeda Facebookist kohalike Kakumäe elanike kommentaare, saavad nemadki asja ideest aru nii, et paadisadam paistab ettekäändena, et saada lahti roheala piirangutest ja kallasraja kohustusest. Paar kilomeetrit eemal asub juba niikuinii uus ja uhke Kakumäe Haven, mis rahuldab kõik Kakumäe piirkonna sadamavajadused. Arendajate tegelik huvi peitub rohealale planeeritud hoonetes.