Kirsti Vainküla on Eesti Ekspressi ajakirjanik. Foto: Tiit Blaat

Aga üha enam ja enam võin teha maanteel möödasõitu rahuliku kuuenda käiguga, sest ees liigub auto spidomeetrikiirusega 85 kuni 89 km/h. Selline sõiduk tähendab suurt ohukollet, sest kõik püüavad hakata temast mööda sõitma. Ja mitte ei püüa, vaid sõidavadki. Täiesti paaniliselt.

Liiklusseaduses pole öeldud, millal on sõiduki kiirus põhjendamatult aeglane. Paragrahv 46 nõuab aeglaselt juhilt vaid pikivahe hoidmist – et möödasõitja jõuaks tagasi oma ritta. Aga küllap on igaüks puutunud kokku nähtusega, et venija lisab meelega kiirust, kui keegi temast mööda kimab. Seega võib maanteel igaüks sõita nii aeglaselt, kui soovib. Kui lubatud piirkiirus 90 km/h tundub liiga suur, võib sõita omas tempos ja ei juhtu selle juhiga midagi. Keegi teda ei karista. Kuigi võiks.

Selline aeglane masin ajab teel enamiku sohvritest närvi ja põhjustab meeletu möödasõitude kaskaadi. Näen tihti, kui napikalt jäävad olemata laupkokkupõrked. Ja kõik seepärast, et üks aeglane autojuht ei hooli teistest. Ta ju näeb peeglist enda taha kogunenud kolonni, näiteks paarikilomeetrist saba. Mis takistab tal võtmast korra tee äärde, et lasta mööda kõik need, kes soovivad sõita lubatud piirkiirusega? Seisku minut ja jätkaku! Ei, seda ei pea tegema, sest seadus ei käsi. Aga vaadates meie liikluspilti, võiks selle seadusesse kirjutada – ole vunts ja anna teed! Sujuvama liikluse ja ohutuse mõttes.

Vihakõne on uus rubriik, kus Ekspressi ajakirjanikud ütlevad, mida nad asjast arvavad.