Alustame sellest, et ma armastan lapsi väga. Koeri ehk mitte nii väga, kuid kuni nad mul jalast tükki välja ei hammusta, on kõik chill. AGA.

Teistel inimestel on jube väsitav muretseda juba ette, kas ta suudab ka järgmise stseeni taustaks südantsoojendavat koogamist pakkuda.

Hei sina, enesekindel lapsevanem, kes sa möödunud nädalal oma imiku vabaõhuetendust nautima tõid. Mida kuradit? Kas sa tead, kui raske on näitlejatel laval korraga näidelda, tantsida ja laulda? Nad peavad mängima dramaatilise pingega stseene, kandma pause, olema psühholoogiliselt veenvad – ja kui su titt samal ajal läliseb, muudab see olukorra kohutavalt ebamugavaks nii laval olijate kui ka saalis (kõnealuse juhtumi puhul hiiglaslikus sisehoovis) istuvate teatrikülastajate jaoks. Praegusel juhul umbes 2000 piletiostja jaoks. Ma saan aru, et sul on väga nummi mõmmi ja kõik ja puha, aga palun otsi järgmine kord mõni sõbranna või sugulane, kes lapsukesega pargis jalutab, kuni sa teatrit naudid, sest teistel inimestel on jube väsitav muretseda juba ette, kas ta suudab ka järgmise stseeni taustaks südantsoojendavat koogamist pakkuda.

Ja hei sina ka, mõnus koeraomanik, kes sa tulid ja lasid oma koeral sittuda Kakumäe rannas sinna kõrvale, kus mu lapsed mängisid. Mine ja korista see kuradi sitt ära. Ja teie, lahedad kutid ja mutid, kes te sealsamas rannas samal ajal oma vahvate koeranässidega vees lõputuid päikeseloojangu fotoshuute korraldate, minge ka pekki – ma ei taha ujuda nii, et teie koerte anaalkaabe, kolibakterid ja tohletand karvad mulle suhu ja ninna lähevad. See silt, mis seal rannas on, kus on koera pildil kriips peal – see tähendab, et ujuta ja situta oma peni kuskil mujal.