Kes kardab Eesti novelli?

Viiendat korda ilmunud kogumikuga „Eesti novell“ seostub tunne, et see peaks tõsise kultuurihuvilise (või kultuurihuvi teeskleva) inimese riiulis igal juhul olema, leiab Katrin Pauts.

Minu riiulis on ainult kaks „Eesti novelli“: üks, kus ka minu novellike sees, ja nüüd seesama, mille arvustamiseks sain. Lapsepõlvekodus peaks novellikogumikke olema rohkem. Mu ähmase mälestuse kohaselt anti nõukaajal välja vennasvabariikide lühijutukimpe ja kõik miskipärast ostsid neid, kuigi neist igava moega köidetest ühegi novelli lugemist ma küll meelde tuletada ei suuda. Nii palju kui olen kirjandushuvilistega lühivormidest juttu teinud, näikse rahval novellide ees mingi tõrge olevat ja keegi ei tea neist õieti midagi, lemmiknovelli nimetamisest rääkimata. Lemmikromaan ja -luuletus on samas igaühel.

Ometi on novell viimastel aastatel justkui tähelendu tegemas. Meil korraldatakse juba täitsa rohkesti väiksemaid ja suuremaid novellikonkursse. Oleksin peaaegu ühe žüriis istunud, aga õnneks läksin ajakirja toimetajaga riidu ja nii ma neid enam kui sadat juttu läbi lugema ei pidanudki. Sõbranna, kes jäi žüriisse, oigas, et tase on võrdlemisi õudne. Saatis mulle lakkamatu ägamise saatel katkendeid. Huuhh! Koolikirjand, koolikirjand, koolikirjand, arusaamatu möga, nartsissistlik sisekaemus… Lõpuks said auhinnad jagatud mõne enam-vähem viisaka ja tuntud autori vahel, sest mis sa hädaga teed. Novellist on kujunenud kirjandusliik, milles väga paljud osalema kibelevad, aga kirjutajate arv ja enesekriitiline meel ei ole lugejate arvu ja ootustega kuidagi normaalses suhtes.