Need nädalad, mis järgnesid 24. veebruarile, mil puhkes sõda, märkasin, et mõtlen palju ühele küsimusele: mida teeksin mina, kui Saksamaad rünnataks?
Suurtesse kohtuprotsessidesse kaasatud rahvakohtunikel ei pea tänaste nõuete kohaselt olema isegi põhiharidust ning nad ei pea läbima julgeolekukontrolli.
Andrei Novikovi läbikukkumine abilinnapeana oli selge juba enne Deniss Boroditši viimast skandaali, kirjutab Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees ning linnastrateeg Pärtel-Peeter Pere.
Rahu eeldus on okupatsioonijõudude väljalöömine.
Aegade jooksul on Hanschmidt teinud Eesti riigile ja Tallinna linnale hulga mõistlikke pakkumisi, millest ükski „pole sobinud“. Ain saab ka ilma hakkama – kaotanud on meie riik ja Tallinna linn.
Vatnikul pole kindlat rassi, välimust, sugu ega vanust, kirjutas Aleksander Tomas Vassiljev 27. märtsil. Taasavaldame loo autorilt, kes tunnistas end süüdi 12. aprillil pronkssõduri monumendilt rinnaordeni mahaviilimises. Selles loos kirjeldab ta putinistide olemust.
Pronksiöö tähendas õigussüsteemile õppetunde kriisis tõendite kogumise, süstematiseerimise ja organisatsioonide valmisoleku kohta. Seadus kehtis allahindluseta ja õiguskord jäi püsima. Selle üle, kuidas Eesti selle häbematu Venemaa hübriidrünnakuga hakkama sai, tuleb uhkust tunda.
Soome on juba mõnda aega NATO liikmesuseks rohkem valmis kui paljud NATO liikmesriigid.
Ekspressi toimetusele tuttav följetonist jagab lugejatega eksklusiivset stseeni riigikogu tualetist enne EKRE suurjuhi kurikuulsat sõnavõttu.
On aeg koguneda erakorralisele üldkogule ja arutada jalgpalliliidu juhtkonna välja vahetamist, kirjutab Boriss Šipunov avalikus kirjas Eesti Jalgpalli Liidu liikmetele ja juhtkonnale.
Mistahes Eesti-vastane rünnak on suunatud maapealsete kütuseterminalide, sh kavandatava LNG-terminali vastu.
Isamaa volikogu esimees vastab Ekspressis ilmunud loole „ JEDINAJA ISAMAA: Loe, kuidas Isamaa puhastas oma ridu sisevaenlastest ehk Parempoolsetest marodööridest “
Kõigepealt aga tuleb Ukrainal see sõda võita või vähemalt laastamisele ja tapmisele lõpp teha.
Afganistani sõja veteranist jurist Andrei Vesterinen avaldas Facebookis oma arvamuse ja selge seisukoha hetkel meie ümber toimuva kohta. Ekspress avaldab vene keelest tõlgitud teksti autori loal.
Tartu Ülikooli mõtteloo professor Pärtel Piirimäe jagab mänguteoreetilisi märkusi Venemaa agressiooni mõistmiseks.
Vene rahvas peab aru saama, et riik on nende endi kätes, kirjutab ajaloomagister Mart Lätte.
Olen aastaid olnud 33 700 liikmega venekeelse Facebooki rühma Таллиннцы (Tallinlased) liige ning pärast Ukraina sõja puhkemist hakkasin sealseid kommentaare põhjalikult jälgima.
Ekspress küsis Eesti peale mõtlevatelt inimestelt, mis on neil vabariigi sünnipäeval hingel. Kuidas teha nii, et Eesti elaks ja õitseks ka oma teisel sajandil? Ja mida need noored õieti sellest Eesti värgist üldse arvavad?
Kuidas ka ei taha ennast Ukrainas toimuvast distantseerida, saab ajalugu meid alati kätte. Senikaua, kuni isevalitsejalik Venemaa elab impeeriumi idee nimel, ei tule Euroopasse püsivat rahu ja stabiilsust.
Kui riigi raha tüviteaduse toetamiseks on vähe, siis saavad seda olukorda parandada ettevõtjad.
KUIDAS "EESTI REETJAD" MEILE ISESEISVUSE TÕID: Plärtsuv kõneviis ja lubadused välispoliitikat ajada puhtal Eesti moel oleks meid kord hukutanud. Ka ajakirjandus ületas hullumeelsuse piiri.
Kremlile ei mahu pähe, et nad pole enam ameeriklaste jaoks number üks.
Venemaa tahab, et NATO taanduks, ja Ukraina pole selles mängus kaugeltki ainuke ettur.
Keskpank saab sekkuda, aga tõenäoliselt ei anna see soovitud tulemust.
Siin Moldova pealinnas Chișinăus, Vene baaside lähistel valmistutakse sõjaks. Aga hästi tasakesi.
Vägisi tekib kartus, et „kuulsusrikas ja võitmatu“ Vene armee saab varsti ülesande vabastada Ukraina „fašistliku režiimi all kannatav suure vene rahva ukraina haru“.
Toetusmeetmete ja elektrituru reformide üle jahumine meid ei aita. Meil tuleb päriselt tegeleda elektritootmise suurendamisega ja selle toodangu stabiliseerimisega. Jah, ka tuumaelektriga.
Rohepöörde ja digipöördega kaasnev materjalivajadus on globaalne proovikivi. Kuid teisalt avab see võimalusteaknaid uute primaarsete toormete, aga ka ringmajanduspõhiste väärindamissektorite tekkeks.
Mõiste „tühistamiskultuur“ viib fookuse kohatu käitumise pealt osavalt kultuurisõja tandrile.
