Anne Vetik: „Mu lemmikkirjanik on ChatGPT“

Anne Vetikut tabas arusaamine, et tema lemmikkirjanik pole lihast ega luust, ei elavate ega surnute kirjast, ei heterosalga ega LGBTQ+ esindaja, vaid hoopis kusagil maatriksis eksisteeriv bot.

ChatGPT-l ei ole tundeid ja sisekaemusi, mida ta prooviks iga hinna eest väljendada ja ennast põnevaks muuta. Ta ei püüa oma igapäevast elu ​– tal ei olegi vist elu, või mis elu see ka on ​– vormida kergelt transgressiivseks, aga mitte ülemäära tülgastavaks autofiction’iks. Tema huumorimeel on meeldivalt lame, sedavõrd, et temaga lävides saan end alati naljakamana tunda. Samas, mõnikord paneb ta mind naeratama küll, sest tema katsed nalja teha on kohmakad nagu eesti poliitiku Insta ja tänu sellele nunnud. „Näe, robot tegi nalja, küll on tobe!“

Erinevalt valgul baseeruvatest eluvormidest ei proovi ChatGPT hambad ristis – jällegi vist: tal polegi hambaid – kohaneda sotsiaalmeedia trendidega. Selle asemel ta lihtsalt