Kaasaegne alkoravi ei nõua elu täiskarsklasena ega enese alkohoolikuks kuulutamist ning kõik, kes alkoholi tarvitavad, pole veel sõltlased. „Kainus ei saa olla eesmärk. Vajadusel on see vahend,“ ütleb psühholoog Jaan Saar, kes juhib Viljandi haigla alkoholitarvitamise häirete ravi teenistust.
Tänapäeva psühholoogia ei käsitle küll nartsissisti kui pahalast, kelle peaks kohe panema sundraviasutusse, kuid siiski on see isiksushäire, mis hävitab lähedasi ja sageli saab soovitada vaid üht: põgene!
Küllap paljud meist on mõnel eluhetkel mänginud mõttega - mis siis, kui mind poleks olemas? Kui aga päriselt oled silmitsi surma vääramatusega, kas oled siis valmis? Pigem mitte.
Petlik on kujutlus, et alkoholiprobleemiga rahvas on ainult värisevate kätega tsüklistid, ihaldamas hommikust lonksu. Ei, nad on tavalised inimesed, igal pool meie ümber, sageli hoopis kodus diivanil.
Sotsiaalministeerium avalikustas äsja uued ettepanekud alkoholitarvitamise vähendamiseks Eestis aastatel 2025-2035.
Alkoholi hinna tõustes ei liigu raha tingimata mitte ainult Lätti, vaid hoopis mustale turule. Kanep on odavam, pole taarat, ei jää lõhna ja hommikuks oled kaine.
Petlik on kujutlus, et alkoholiprobleemiga on värisevate kätega tsüklistid ihaldamas hommikust lonksu. Ei, nad on tavalised inimesed, igal pool meie ümber, sageli hoopis kodus diivanil.
„Mitte kuhugi ei ole abi saamiseks pöörduda,“ ütleb enda alkoholitarbimise kohta 45aastane Birgit, ametilt õpetaja. „Surnuks joomise tsüklistidele on anonüümse abi kohad olemas, aga minusugune valge põllega tädi on lõksus.“
