„Suutsin öösiti magada umbes kaks tundi. Aju oli nii erutatud, et ei suutnud magama jääda. Niimoodi neli ööd järjest. Ärkasin öösel kell kaks üles ja ketrasin hommikuni välja,“ räägib Jaak Roosare Eesti Ekspressile antud intervjuus.

Ametliku teadmise järgi sureb või saab tervisekahjustusi meil rohkem inimesi reostunud õhust kui alkoholist. Kusjuures Eesti kuulub maailma seitsme puhtama õhuga riigi sekka ja me oleme maailmas alko tarbimiselt neljandal kohal. Midagi on pildil valesti.

Kaasaegne alkoravi ei nõua elu täiskarsklasena ega enese alkohoolikuks kuulutamist ning kõik, kes alkoholi tarvitavad, pole veel sõltlased. „Kainus ei saa olla eesmärk. Vajadusel on see vahend,“ ütleb psühholoog Jaan Saar, kes juhib Viljandi haigla alkoholitarvitamise häirete ravi teenistust.

Liiga lihtsalt võib argiõhtul sündida otsus võtta klaas veini. Küll on vaja päevapinge maha laadida ja end premeerida või on veel nõmedaid kohustusi ees, mis klaasikesega talutavamad. Minu eesmärk pole tõmmata alkoholi tarvitamine nulli, vaid olla iseenda parim versioon.

Suurbritannias on nüüdsest kõigil soovijatel võimalik saada tasuta retseptiravimit suitsetamisest loobumiseks. Lisaks on ametlik suund kasutada laialdasemalt kaalulangetuse ravimeid. Ennetava abinõuna on tablett miljoneid kordi odavam, kui mistahes ravi haiglas.

Ametlik poliitika on, et alkoholiga liialdamine on käitumise ja vähese tahtejõu viga. Kohtud siiani karistavad „vabatahtliku võõrutusega“.

Petlik on kujutlus, et alkoholiprobleemiga on värisevate kätega tsüklistid ihaldamas hommikust lonksu. Ei, nad on tavalised inimesed, igal pool meie ümber, sageli hoopis kodus diivanil.

„Mitte kuhugi ei ole abi saamiseks pöörduda,“ ütleb enda alkoholitarbimise kohta 45aastane Birgit, ametilt õpetaja. „Surnuks joomise tsüklistidele on anonüümse abi kohad olemas, aga minusugune valge põllega tädi on lõksus.“