Kerttu Jänese: lapsesaamise soov on isekas. Peretoetusi, mis vanemate elustiili toetavad, pole tarvis
(391)Sihitud lastetoetus oleks kõige õiglasem viis toetada lapsi. Universaalne, udusele iibe-ideoloogiale toetuv peretoetus on nonsenss.
Enamik lapsevanemaid tunneb seda üdini tungivat mitte millegi muuga võrreldavat kiindumustunnet ja rahulolu. Just selle tunde pärast lapsi saadaksegi. Lapse saamise soov (kui see on olemas) on armsalt isekas ja ebaratsionaalne, sügavalt isiklik bioloogiline ja emotsionaalne vajadus. See pole tegelikult kuigi palju mõjutatav sellega, kui palju riik pangakontole raha kannab.
Valitsuses arutlusel olev laste- ja peretoetuste vajaduspõhiseks muutmine oleks küll loogiline ja õige samm, kuid vajaduse piiri tõmmata – arvestades ka laialt levinud kärgperenduse erisusi – on äärmiselt keeruline. Igal perel nimelt on väga erinevad vajadused.
Keegi peab vajalikuks osta riideid Stockmannist, keegi teise ringi poodidest. Kellegi jaoks on elementaarse inimväärse elu osa käia mitmel välisreisil ja spaapuhkusel aastas, kellelegi piisab Eesti looduses telkimisest. Keegi peab igale lapsele eluks hädavajalikuks eraldi tuba, kellegi jaoks on täiesti normaalne, kui lastetoas on narid, et põnnid ühte tuppa magama mahuksid. Ühe pere jaoks on tavaline õhtusöök pardi confit, teise jaoks ühepajatoit. Plahvatusoht ühiskonnas kasvab suureks, kui püüda kellelgi pardikoiba käest rebida.
Raha kulutatakse peres täpselt nii palju, kui töötavate-teenivate vanemate elustandard ja väärtushinnangud ette näevad. Kuid maksumaksja ei pea aitama kinni maksta töövõimeliste inimeste elustandardit esimese, teise ega ka mitte kolmanda lapse sündides. Seda enam, et osal maksumaksjaist on endil äärmuslikult kesised võimalused, näiteks koos oma lapsega suurimasse suhtelise vaesuse riski kuuluval üksikemal. See on lihtsalt näkku karjuv ebaõiglus.
Seega oleks ikkagi vaja põhimõttelist muutust, mis tooks kaasa ka kulude kärpe:
