Katariina Libe: lahutades jääb üks osaline paratamatult kannatajaks. See ei tohi olla laps

On ütlematagi selge, et selles teemas universaalseid, kõikidele peredele sobivaid lahendusi pole. Selge on seegi, et päris võrdselt last pooleks jagada pole võimalik.

Paar aastat tagasi, tehes intervjuud jagatud vanemluse ehk 50-50 vanemluse eestkõneleja, MTÜ Lapsele Vanemad juhi Elo Madissooniga, küsisin: kuidas saab jagatud vanemlus toimida, kui näiteks üks lapsevanem elab Tallinnas ja teine Võrus?

Madissoon küsis vastu: aga miks on üks vanem üldse kolinud lapsest nii kaugele? Kas ta ei näe enda kui lapsevanema olulisust lapse elus?

See pani mind mõtlema: kas mina Tallinnas elava kahe lapse emana saaksin näiteks järgmisest kuust võtta vastu töökoha Helsingis?