Uues „Jurassicus“ on püütud teha kõik selleks, et vaataja suu-silmad ja ajukäärud kinni toppida

Tristan Priimägi vaatas filmi „Jurassic World: Ülemvõim“, mis osutus keskmisest nüristavamaks kinokogemuseks.

Saurustel õnnestus siit planeedilt lahkuda tükk aega enne inimese tulekut ja mingis mõttes neil ehk vedas täiega. Muidu näeksime praegusel solvumise ajastul meedias intervjuusid tulivihaste saurustega, kes väljendaksid nördimust väärtõlgenduste ja sauruskonna ebaväärika kujutamise eest.

Pealkirjas „Jurassic World: Ülemvõim“ markeerib see „ülemvõim“ ilmselt seda, et raha, instagrammitavate võttepaikade, turismiturunduse, eriefektide ja celebrity-kultuuri kokkupressimise ning hakklihamasinast läbi ajamise tulemusena tekkivast kaasaegsest sädelevast meelelahutuspastast võib vormida ükskõik millise toote. Pole vahet, kas võimatu missiooni käigus on luba tappa, või elu leiab alati tee, sest perekond on kõige tähtsam. Maitsevarjund võib ju olla veidi erinev – saurused, autod, spioonid –, aga ärge laske end sellest segadusse viia. Seesama pasta maitseb ühtviisi nii hiinlastele kui ameeriklastele; maitseks ka venelastele, kui neile seda anda tohiks.