See on viimaste nädalate kokkuvõte Lääne-Euroopa mea culpa’st ida suunal. Olime naiivsed, pigistasime silmi kinni, ütlevad eurooplased. Kui veel sõja esimestel nädalatel oli neid eestlasi ja Eesti diplomaategi, kes rusikaga vehkisid ja vajutasid südamest „Oleksite, kurat, jah pidanud meid kuulama“, siis juba mõnda aega tundub see nagu läbimängitud plaat, millest ammu villand.

Kui istume Jonatan Vsevioviga välisministeeriumi kümnenda korruse avara nõupidamisruumi suure laua taha, küsingi kohe: kas juba palju ei saa? Tuleb välja, et ei saa.

„See on umbes selline tunne, kui su abikaasa ütleb sulle, et ta armastab sind,“ kinnitab kantsler. Just see, et seda armastust avaldatakse avalikult, on oluline. „Ega nelja silma all on meile seda öelnud poliitikakujundajad aastaid. Aastaid! Aga on teine asi, kui nad ütlevad seda oma avalikes kõnedes. Sellega fikseerivad nad oma positsiooni. Ja kui see on naelutatud narratiivselt meie külge, siis muidugi lihtsustab see meie elu.“