Eriti magus on võit siis, kui see on rahvusvaheline. Näiteks majanduses, spordis, kultuuris, teaduses, sõjas ja poliitikas. Võit rahva jaoks ei ole alati ratsionaalne, küll aga alati emotsionaalne, rahvast ühendav jõud. Poliitiline võitlus demokraatlikus riigis peaks seega käima rahva võidu nimel. Kogu riiklik asjaajamiskultuur peaks sellest lähtuma.

Kui vaadata aga lähiminevikku, siis ei meenu palju võite. Pigem oleme pidanud leppima kaotustega. Samas leidub alati keegi, kes sorava jutuga seletab meile ära, miks kaotus oli meile kasulik. Või miks pole võit oluline. Hinge see ei toida. Ja me usume, kuigi okas jääb hinge.

Majanduses kaotame, sest ei suuda koostööd teha. Spordis kaotame, sest paljudele mugavustsoonis spordijuhtidele on juured alla kasvanud. See trend on rahvusvahelises konkurentsis osalevale väiksele, aga iseseisvale riigile väga suur probleem.

Rahval ei ole võite.