Tallinna Fotografiskasse jõuab sel nädalal skandaalse USA kunstniku Andres Serrano näitus „Infamous“/“Kurikuulsad“. Serranot intervjueerib Anne Vetik.
Kunstiga on tänapäeval keeruline kedagi solvata. Inimkond on muutunud tuimaks ja katkematus infovoos hulpivaid kodanikke on järjest raskem midagigi tundma panna. Andres Serranol õnnestub aga ajada närvi kodanlased, poliitikud ja natsionalistid peaaegu iga oma uue projektiga.
Tema viimane fotoseeria „Infamous“/„Kurikuulus“ tegeleb teemadega „sallivus, rassism, nõrgemate ühiskonnaliikmete ärakasutamine“. Eelkõige on kunstnik pildistanud üles Ebayst hangitud mustanahalisi kujutavaid suveniire, mänge, trükiseid. Mitmed pildid on piisavalt riskantsed, et esimest korda Fotografiska Tallinna ajaloos pannakse näitusesaali hoiatav silt, et tööde sisu võib olla häiriv.
Serrano brutaalne sisenemine kunstiskeene kõrgematesse sfääridesse 1987. aastal kõneka nimega tööga „Piss Christ“ tekitas üleriigilise skandaali. 2007. aastal murdis tema fotoseeriat „History of Sex“ näidanud ülikoolilinna Lundi galeriisse sisse kamp neonatse, eesmärgiks Serrano „paheliste ja degeneratiivsete“ tööde hävitamine. Enam-vähem igast Serrano tööd ja töid kirjeldavast artiklist käivad läbi väljendid „šokikunst“ ja „transgressiivne“. Mis on keskmisele näitusekülastajale šokikunst, on mehele, kes on Jeesust uriinipurki uputanud, kohtunud Ku Klux Klani liikmetega ja pildistanud Donald Trumpi, tavaline kolmapäev.
Vestlen Serranoga Zoomis. Tallinnas on õhtu, New Yorgis on hommik. Kuid kunstniku krüpti-meenutavas kodus päikest ei näe – tegemist on muuseumi ja antiigikaupluse ristsugutisega, kuhu päevavalgus ei ulatu. „Mõned nendest asjadest võiksidki muuseumisse kuuluda,“ nõustub Serrano, kui teen komplimendi tema Dracula stiilis sisekujundusele. Eelnevalt on kunstnik oma assistendi ja abikaasa Irina kaudu mulle teada andnud, et lisaks näitusele soovib ta rääkida ka USA poliitikast ja üleüldse maailmaasjadest.
Andres, kas sulle tundub, et tänapäeval võiks mõni kunstiteos tekitada sellist lainetust nagu sinu kurikuulus töö „Piss Christ“?
Tead, pigem ei. Kunst ei saa enam nii palju tähelepanu, vähemalt siin riigis mitte. Ja ma arvan, et keskmine vabariiklane tänapäeval ikka ei pööra tähelepanu sellele, mis kuskil galeriis toimub.
Mis sa arvad neist epiteetidest, mis sinu loominguga kaasas on käinud?
Noh, ma ei ole näiteks siiamaani aru saanud, mida tähendab „transgressiivne“. Lihtsalt üks mõttetu kunstikriitika juurde kuuluv sõnakõlks. Minu eesmärgiks ei ole kunagi šokeerida ja sellega silma paista. Mulle lihtsalt pakuvad huvi äärmuslikud teemad. Ju siis minu kunst ja mina oleme transgressiivsed, ilma et ma ise sellest asjast üldse midagi teaks. Selle kunstislängiga on mul üldse oma kana kitkuda. Mõnikord loed väga keerulist või siis spetsiaalselt keeruliseks aetud teksti, ja saad aru, et tegemist täieliku jampsiga, mille mõte on väga lihtsat asja arusaamatuks ja seeläbi justkui väärtuslikuks ajada.
Aga miks mõjuvad siiamaani su tööd paljudele ärritavalt?
Ma saan aru, et asi on selles, et ma tegelen tabudega. Mind huvitavad tabud, kuigi mul endal mingeid piire ei ole. Äkki just sellepärast, et endal pole, nad mind huvitavadki.
Üks põhjus, miks see, mida ma teen, on paljudele šokeeriv, on ilmselt nimetamise küsimus. Kui „Piss Christ“ oleks niisama pilt krutsifiksist ja sellel poleks küljes niivõrd otsekohest ja brutaalset nime, poleks ma ilmselt sellistes kogustes tasuta pressikajastust ja tähelepanu saanud.
Noh, ma olen loonud ka seeria nimega „Sitt“. Abstraktsed pildid, omamoodi kaunid, neid vaadates polekski keegi aru saanud, et fotodel on väljaheited. Ja juba enne seda, kui näitus avati, läks kisa lahti, et ma teen seda, et saada tähelepanu. Kas keegi siis teeb midagi, mis talle korda läheb, ilma selleta, et ta tahaks tähelepanu saada? Ja siin ma ei mõtle ainult kunstnikke ja ajakirjanikke ja muusikuid. Me kõik tahame ju kuulda, et me tegime head tööd, ja anname selleks endast parima. Tahame milleski, kas või väga kitsal alal, parimad olla, eneseteostus on osa inimene olemisest.
Su kunst on kohati üsna poliitiline, kas praegu on toimumas midagi, mis uusi ideid tekitab?
Need poliitikud, kes 1990ndatel tahtsid minusugustega jageleda, nad olid omamoodi filistrid. Nad läksid närvi, sest nägid esimest korda kunsti kui sellist ja see, mis nad nägid, ei meeldinud neile. Eks 60ndatel olid etableerunud, edukad kunstnikud ja kriitikud need, kes panid noortele tegijatele jala taha, aga 90ndatel olid need USAs poliitikud.
Praegu aga on kunstil, kunstnike häältel, tekkinud uus vaenlane. Me oleme totaalselt üle ujutatud infost, igaüks arvab midagi millestki, kõik need kaheksa miljardit inimest. Kõik nad väljendavad tundeid ja mõtteid ja jagavad neid kõigiga. Me oleme Paabeli tornis, kus häälte massis lähevad üksikud hääled kaduma. Ma ise pole sotsmeedias. Mul on vana kooli telefon. Aga eks ma hoian end ikka kursis. Eile näiteks uurisin, mis on TikTok, miks see nii popp on. Mu naine Irina on Instagramis ja aeg-ajalt vaatan siis, mis seal toimub. Aga ma ise ei taha sellest kõigest osa võtta.
Mis sa praegusest USA poliitilisest olukorrast arvad?
Ah, tead, täielik jama. Üks teema, mis on mulle kui sisserännanute järeltulijale oluline, on migratsioonipoliitika. President Biden käis mõned päevad tagasi piiri ääres, koos Mehhiko presidendiga. Väga haige oli see, et nad tõmbasid selle piirkonna visiidi ajaks migrantidest tühjaks. Ehk siis mulle tundub, et Biden on võlts ja teadlikult väldib teatud probleemidest rääkimist, lihtsalt varjatakse probleemi, mis pole kuhugi kadunud. Ja see on argpükslik.
See, kuidas USAs käitutakse inimestega, kes tulevad Lõuna-Ameerikast, on õõvastav. Nad ju ei tule siia niisama passima, nad tulevad siia tööd tegema. Võin öelda, et ma ei hääletanud Bideni poolt, hääletasin Trumpi vastu. Ma olen üldse elus hääletanud kolm korda, kaks korda Obama poolt ja ühe korra Trumpi vastu. Ma ei usu meie süsteemi ja seetõttu ma pole hääletanudki, kuni 60. eluaastani. Ma olen alati arvanud, et meie establishment ja süsteem on katki, ja ma olen alati tegutsenud nii, nagu eksisteeriksin väljaspool seda süsteemi.
Lähme kunsti juurde tagasi. Räägi, kuidas su pildid sünnivad.
Eks ma elan enda peas, mõtlen asju üksi välja. Kasutan tänapäeval assistenti, Irina maalib kõik mu taustad. Olen avastanud, et mulle sobib, kui on kerge ajaline surve peal, kui olen teinud diili mõne näitusekohaga ja pean sellest lähtudes tegutsema. Ma olen üldiselt õppinud end motiveerima ja tööle panema. Suudan tegutseda ka väga piiratud ajaga. Samas on ka spontaansus mulle oluline. Intervjuude puhul näiteks ei meeldi mulle, kui küsimused ette saadetakse.
Kas see oskus tähtaegadest kinni pidada tuleneb sellest, et kunagi töötasid reklaamis?
Oh ei, mul läks kuidagi nii, et seal agentuuris ei olnud üldse mingit survet, mul lasti mängida ideedega, jaurata ja süveneda. Tegin nii copywriter’i kui art director’i tööd. Aga jah, seal oli väga lõdva värk, tegin kolmetunniseid lõunaid sõpradega ja suitsetasin palju kivi. Ja noh, müüsin kivi kontoris ka. Jätsin valvelauda pakikese ja palgale tuli kerge lisa. Võib seega öelda, et pidasin kahte töökohta.
Aga mis ma sealt õppisin, on sõnade ja visuaalide kombineerimine. Sa müüd reklaamis ideed ja emotsiooni, mitte toodet. Sain aru, et on väga oluline, et pilt ja selle pealkiri omavahel toimiks. Paljuski selles kombinatsioonis ongi minu tööde jõud. Ma aitan oma teoseid järele neid sõnadega kirjeldades. Olen väga otsekohene ja ei lase väga teistmoodi tõlgendustel sündida.
Kuidas sa oma projektide teemasid leiad?
Ma tegutsen ja mõtlen korraga nii ratsionaalselt kui emotsionaalselt. Tuleb mõte, peas areneb kontseptsioon ja katsun seda ellu viia. Ma ei mõtle kunagi, palju see maksma läheb, selles asjas ma pole väga ratsionaalne. Ja noh, kuna mul on üsna spetsiifilised soovid, siis läheb mõnikord mu produktsioon ikka mõnusalt maksma. Aga alati leian raha, et oma tööga edasi minna, töö tõmbab mind nii palju käima, et olen kõigeks valmis, et asju valmis saada.
Muusika on mulle suurem inspiratsioon kui kunst, filmid samuti. Film on võimas, filmis on rohkem emotsiooni.
Aga jah, reklaamibüroos oli väga lõdva värk, tegin kolmetunniseid lõunaid sõpradega ja suitsetasin palju kivi. Ja noh, müüsin kivi kontoris ka.
Kuidas koroona-aastad on sind ja su tööd mõjutanud?
Väga vist ei olegi. Noh, enne COVIDit pidi kogu aeg kuskil käima ja olema. Ja siis muutus see siin linnas radikaalselt. Näiteks „Infamousi“ avasime NYC Fotografiskas nii, et ei olnudki kedagi kohal. Kuid mulle meeldis, et mu linn muutus zombimaaks, tühermaaks. Said jalutada tunde ja keegi ei tulnud vastu. Nüüd on kõik jälle tagasi pöördumas. Aga jah, kummagi olukorra ja eluviisi puhul pole mul probleemi kohaneda. Suudan toimetada mõlemat moodi, olles erak ja olles sotsiaalne.
„Infamousi“ näituse tarvis hankisid materjali Ebayst. Kas müüjad teadsid ka, kuhu need asjad jõuavad?
Neid ei huvitanud ja nad väga ei uurinud. Ma ei tea isegi seda, mida nad ise nendest väga keerulise tähendusega asjadest mõtlesid. Kui ma „Trump show“ jaoks ostsin asju kokku, siis üks tüüp kirjutas küll, et „Oh, oled see fotograaf“. Ma vastasin lihtsalt, et ei, ma olen hoopis see kunstnik.
Ebays veetsin tunde ja tunde, otsides seda kraami. Mul oli pärast „Trump show’d“ sellisest protsessist väga kopp ees, kuid tundsin vajadust minna minevikku tagasi, need esemed tagasi võita ja teha neist kunsti. Võtta ära neilt see vana taak ja tähendus.
Kas sa leidsid midagi, mis solvas sind ennast?
Ma näen, et need on solvavad. Kuid ma ei võta seda isiklikult. Olles kunstnik, näen ma neid läbi teatud prisma. Suudavad ju ka näiteks opraatorid, kes filmivad sõda ja kohutavaid asju, mida inimesed üksteisega teevad, ikkagi oma töö ära teha.
Ma solvun hoopis teistsuguste asjade peale. Näiteks siis, kui lähen näitusele ja näen, et tegemist on täieliku pasaga, mida kriitikud on üritanud upitada uueks ägedaks sündmuseks. Vot siis ma tunnen, et olen solvunud. Ja seda sitta kunsti liigub tänapäeval ikka palju.
Ok, aga kas head kunsti ikka ka liigub?
Mul on oma lemmikud. Üldjuhul kunstnik, kes on hea, ongi hea, pidevalt hea, kõik tema tööd on head. Praegu aga on kunstimaailmas trendiks, et igal hooajal võetakse ette uued tüübid, kes on suhteliselt suvalised, kuid nad kuulutatakse kunstimaailma uuteks staarideks. Kunstimaailma masin lihtsalt toimib tänapäeval nii, et iga kuu on vaja visata publikule ette uus nimi, uus kunstimessias. Isegi siis, kui tegelikult pole kedagi võtta, sest äri ei maga.
Ma ise ütlesin neli aastat tagasi galeriiga koos töötamisest lahti, praegu ei esinda mind mitte keegi. Ja mulle tundub, et need neli aastat on läinud väga hästi. Ma ei tunne, et mu karjäär oleks toppama jäänud. Mul ei ole enam vaja seda masinat, mul on piisavalt palju fänne ja minek on hea. Mul on hea meel, kui mind New Yorgis kodutänaval ära tuntakse, öeldakse, et minu kunst meeldib. Ja need on väga erinevad inimesed, juristid, kunstitudengid, igasugused seinast seina tegelased.
Kas sa muidu tahtsid nii tuntuks saada?
Ma lihtsalt läksin asjaga kaasa. Sain aru, et tuleb lihtsalt olla mina ise ja minna oma tööga edasi. 1990ndatel, kui ma tegelesin oma Ku Klux Klani seeriaga, pidin saama kokku klanni liidriga, Grand Wizardiga. Õhtupoolik, pime park, veits ikka hirmus oli. Vend ilmub lõpuks koos oma käsilasega välja ja ütleb: „See on siis see kurikuulus Andres Serrano.“ Noh, see oli ikka kompliment, kui Ku Klux Klan leiab, et sa kurikuulus oled.
*
Lobiseme veidi aega veel, Serrano on üks nendest inimestest, kellega kipub vestlus liikuma viies suunas korraga. Ta on uudishimulik ja tema huvide palett hoomamatu. Jutustan talle Eestist. Serrano on kurb, et ta ei jõua Tallinna, reisida talle meeldib. Tema värvikas ja rõõmsameelne olek kontrasteerub kunstniku taustal kõrguva gooti mööblikraamiga.
Korteri sügavustest vihjab Irina, et vaikselt võiks otsad kokku tõmmata. Seda teemegi.
