"Mulle meeldiks, et inimesed tunnistaksid, et neile meeldib porno ja seda vaadates ennast rahuldada," unistab Neiu Rootsi dramaturgi Klas Abrahamssoni (sünd 1969) näidendis. Inimesed seda siiski eriti ei tunnista ning seetõttu osutab lavastus paljudele silmakirjalikele seisukohtadele seoses pornoga. Autor ise kirjutab kavalehe intervjuus: "Kuid kõige ootamatum on minu jaoks inimeste ebasiirus erinevates olukordades. Nagu oleks selle küsimuse puhul vaid kaks võimalikku positsiooni - poolt või vastu."

"Kas sulle meeldib porno?" muudab põnevaks selle metatekstilisus. Kogu dialoogi võib võtta sellena, nagu ta näib: kaks eri soost, kuid ühiste huvidega noort näitlejat ootavad töövestlust, et kandideerida uude (pornoteemalisse) näidendisse ja diskuteerivad omavahel. Aga seda võib võtta ka kui sellesama ärajääva näidendi teksti, mida nad osalt teadlikult, osalt alateadlikult improviseerivad. See sunnib iga fraasi kahekordse tähelepanuga jälgima.

Mõlemad osatäitjad, Kaia Skoblov (Neiu) ja Tanel Saar (Noormees) mängivad suurepäraselt välja nii teksti kaks mõõdet kui omavahelise tunde arengu. Nende vahel on tõmme esimesest hetkest alates, on palju rohkem sõnadeta mängu, kui üsna tihe ja intensiivne tekst eeldab. Ning mis peaasi, nende mäng on sujuv ja loogiline igal hetkel. Sealjuures on nad piisavalt erinevad - Skoblov kirglikum, siiram ja sõnaosavam, Saar pikatoimelisem, kaalutlevam ja kohtlasem. Loomulikult rajas sellele saavutusele vundamendi lavastaja Margo Tederi fili­graanne eeltöö. Kokkuvõttes: lavastus, millele pole vähimatki ette heita.

Abrahamssoni tekst tõstatab palju küsimusi, mis ei nõua poole valimist, vaid edasi mõtlemist. Miks on naise litsiks sõimamine alaväärtuslikum kui mehe seaks sõimamine? Kui ühiskond aktsepteerib, et mehed vajavad rohkem seksi ja pornot, siis miks ei saa mehed mõrva eest väiksemaid karistusi, kuigi nad on loomult agressiivsemad? Kas mehed, kes vaatavad rohkem pornot, vägistavad rohkem?

Abrahamsson ei süüdista seadusi, vaid moraali. Ja see on palju võimsam ning kunstiväärtuslikum süüdistus, sest see tapab advokaadi sinus eneses.

"Ma tegelikult ei taha, et mulle porno meeldib," arvab Noormees. Neiu arvates tuleb vahet teha heal, "vana kooli" pornol ja halval, "üks tagant, teine eest, kolmas suus" pornol, mida on palju rohkem. Olen sama meelt Abrahamssoniga: süüdi pole mitte porno, vaid see, et halba pornot on palju rohkem kui head. Ja tuleb kogu aeg juurde. Sellega on täpselt sama lugu nagu kommunismiga. Marxi käsitluse järgi tundus päris mõistlik asi, aga Stalini ja Mao käe all sai sellest veel jõledam hardcore, kui ehtne hardcore ongi. Siit ka näidendi kibe järeldus: "Porno ei lase seksi nautida."

Noortenäidendeid (noortefilme, noortekirjandust) tehakse kahel põhjusel. Esiteks, et ropendamise ja vägivalla võimalikult intensiivse eksponeerimise taha peita sisulist tühjust ja labast toote kaelamäärimist. Teiseks, et noorusele orienteeritusega õigustada ootamatut ja huvitavat probleemiasetust, isegi pöörastena tunduvate ideede ja vaatenurkade esitamist.

"Kas sulle meeldib porno?" kuulub teise liiki. Mistõttu ma ei nimetaks seda mitte noorte-, vaid ilma ealise sihtgrupita näidendiks. Saksa teatriuuendaja Ernst Toller ki rjutas 1930ndail: "...iga ehtne draama ja iga ehtne komöödia, mil on kunstiväärtust, sisaldab endas mässu idusid." VAT Teatri lavastus pole draama ega komöödia, kuid sellel on kunstiväärtus ning see sisaldab endas ka mässu.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena