Anneteparaad II

Harry Liivrand riisus omakorda koort Tartu ülikooli maalikunsti eriala magistri- ja bakalaureuseõppe ning Eesti Kunsti­akadeemia vabade kunstide osakonna magistriõppe lõputöödelt.

1. Sel aastal lõpetasid esimesed TÜ maalikunsti magistrid. Jäädes truuks traditsioonilisele maalikäsitlusele, pakkusid kõik uued magistrid välja oma arusaama hästi läbimaalitud pindadega maalilisest, jutustusekesksest ning rikka semiootilise struktuuriga pildist. Eda ­Lõhmuse nimi on nende hulgas ilmselt kõige tuntum ja ka tunnustatum. Tema hallikas-valgetele pooltoonidele rajatud sümbolistlike maastike komplekt sobib meeleolult ja koloriidilt eepiliste saagade tõlgenduseks perfektselt.

2. Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistrandide näitus Kumus sisaldab vastukaaluks tartlaste konservatiivsele ainekäsitlusele peamiselt videot ja fotot. Skulptuuri lõpetanud Edith ­Karlson ja Jass Kaselaan on püstitanud terve omaette säidkeskkonna pealkirjaga “Jänese unenägu”. Sürrealismi ja absurdi piiril balansseeriv töö tegeleb (looma) alateadvusega, mis unenägudes võtab tuvi kuju. Eesti kunsti tõsiduse taustal kulub hea huumor alati marjaks ära.

3. Andrus Raag on Tartu maali­magistrite seas kõige väiksema esinemiskogemusega, kuid see-eest lõpetanud varem ülikooli juba ka filosoofi diplomiga. Pean analüütilise, enesekriitilise vaimuga ja pidevalt eri laade kombineerivat Raagi Tartu kunsti suureks lootuseks, maalijaks, kes väga orgaaniliselt paneb kokku Basquiat’ ja grafiti abstraktsete pindade ning realistliku fragmendiga sama, personaalsetest küsimustest kubiseva raamjutustuse sees.

4. Katrin ­Paomets maalib ennast oma mänguasjade keskel, tema pildikomplekt töötab nii minevikku süüviva autoteraapilise projekti kui ka moodsa neopopmaali võtmes.

5. Avalikkuse jaoks kunstiakadeemia näituse staažikaim esineja ­Marge Monko eksponeerib juba paari aasta eest Hobusepea galeriis näidatud fotosarja “Uurimusi kodanlusest”, esteetiliselt võluvat, kuid sisuliselt üsna formaalseks jäävat lavastatud seeriat naiste neurooside (eriti hüsteeria) avaldumisvormidest.

6. Maris Palgi, samuti juba teada nimi, jätkab Tartu kunsti pärisosaks saanud realismiseguse maastikumaali tava. Lihtsad motiivid, Ilmatsalu rõduvaated, talvemaastikud ja puudevõrad inspireerivad Palgit endiselt rõõmuga. Ka tema on ammu oma stiili leidnud küps kunstnik, kelle loomingut on – nagu kahe eelmise kolleegi oma – korduvalt demonstreeritud ka Tallinnas.

7. Randel Saarma lõpetas samuti kolmeosalise paljufiguurilise hiigelmaaliga, mida stilistikas saab seostada küll Matisse’i fovismiga, küll Neo Rauchi kollaažliku meetodiga. Koloristlikuks eeskujuks aga koopamaalid, kavandas Saarma sümbolistliku pannoo, mida võib tõlgendada nii, nagu ise soovite – ka näiteks abstraktse filosoofilise mõtisklusena gravitatsioonist ja inimvõimetest.

8. Maalibakalaureustest lõpetas viis, kelle hulgast tõusid omakorda esile Maria Ader ning Riho Pärn. Maria Adra neljast maalist sari (lisaks video) “Seitse surmapattu” esitleb noort kunstnikku autoportreelise tegelasena erinevate pattude kandjana, vahendiks uusasjalik laad, art déco ja slaidism. Kadestusväärse elegantsiga oskab Ader maalida end femme fatale’ina á la Frida Kahlo või elutüdinud noore naisena. Oma põlvkonna tugevamaid portretiste igal juhul.

9. Natali Pahapill uurib, kuidas oleks võimalik maalimeediumis väljendada teise loova tegevusvaldkonna (film, kasiino) olemust.

10. Riho Pärn on neid harvu maalikunstnikke, kes julgelt visualiseerivad oma rahvuslikke hoiakuid poliitilistes küsimustes. Oma mitme meetri pikkusel erinevaid maalimisviise hästi kokkusobitaval monumentaalmaalil kujutab ta dramaatilist stseeni Pariisi eeslinnas märatsenud immigrantide korralekutsumisest. Vaataja suhtes seljaga frontaalselt paigutatud politseinikud mõjuvad nagu kindlustunnet sümboliseeriv kaitsevall, tema kompositsioonis muutub vaataja osaks pildi allegoorilisest sõnumist, kandes tegevuse ka kunstisaali. Analoogia eelmise aasta aprillisündmustega Tallinnas on silmanähtav, ja seda rõhutab ka pildi ühes nurgas sinimustvalgena tõlgendatav trikoloor.

11. Helina Loid-Kudu, üks Areeni mõne aasta taguseid tulevikutähti, maalis oma morbiidse alatooniga sarja “Säästa mind” Toomemäel Vanas Anatoomikumis, mille sõnatu äng ja kliiniline ruumimälu trügivad paratamatult haiguse ja surma metafoore kujustavate tööde kaasautoriks. Endiselt on ta tööd mustvalged, endiselt valdab ta meisterlikult suurt figuraalkompositsiooni, osates edasi anda valuliselt eksistentsiaalseid stseene ning keskkondi ilma sentimentaalsusse laskumata. Sellist lohutut, kuid ausat tundemaailma äramaalimist ei suuda kaugeltki igaüks.