Siis kui foto polnud veel moes
Ühel kenal päeval helistas mulle Harry Liivrand ja ütles, et võiksin intervjueerida Boris Mäemetsa. “Häh, kes see on?” küsisin ma. “Silueti fotograaf,” vastas Harry. Mõistagi olin kohe nõus, sest et mulle on alati meeldinud Silueti lugejakirjad ja eesti mood.
Kohtun Boris Mäemetsaga Ekspressi toimetuse ees. Tean, et ta on 80 aastat vana, kuid üllataval kombel lendab härra trepist üles nagu gasell ja paistab igati värske ja kobe, mis on erakordne nähtus riigis, kus mehed lahkuvad teispoolsusesse juba 65selt.
Istume maha mugavale diivanile. “Palju teil aega on?” uurib Mäemets asjalikult ning kuuldes, et piiranguid pole, asub pikema eelmänguta jutustama Siluetist ja Tallinna Moemajast.
“Tegelikult ma õppisin TPIs kaubandust. Enne seda jõudsin ära käia Siberis. Ma ju olin alles viisteist, siis kui venelased siia tulid. Läksin nende vastu sõtta. Sellepärast olin hiljem KGBs arvel ja ei saanud kordagi Läände,” paneb Mäemets paika oma algusaastate biograafia.
Fotograaf teatab, et on siiani rahvuslikult meelestatud. On olnud hetki, mil Mäemets soovis kogu südamest Eestist emigreeruda: “Ma oleks kohe läinud, mul oli nii kõrini sellest vene asjast!” ütleb ta, toetades sõnu kõneka žestiga kaela juures.
Kahjuks või õnneks ei saanud Mäemets kodumaalt minema ja tema moefotograafi anne leidis rakendust Tallinna Moemaja häälekandjas Siluett, mis levis üle terve Nõukogudemaa. Tundub, et mäluga vanahärral probleeme pole, aastaarve tulistab ta välja nagu kuulipilduja: “Töötasin aastast 1954 ETKVLis, mis oli üks eestimeelsemaid firmasid. Seal moodustati aastal 1959 oma reklaamibüroo. Üks tuttav teadis, et olen amatöörfotograaf, ja kutsuski mind büroosse pildistama. Et teisel juhul oleks ma pidanud minema osakonnajuhatajaks ja parteisse astuma, olin pakkumisega nõus. Suhteliselt kohe hakkasin pildistama ka näitusi, tarbekunsti, interjööre ja sain järjest tuntumaks,” ütleb Mäemets ja teeb lahti oma soliidse diplomaadikohvri.
Kohvris on ajaga kollaseks tõmbunud lehed, slaidid, ja kaks Silueti numbrit. Mäemets võtab välja vanad dokumendid ja demonstreerib mulle oma esimest lepingut Tallinna Moemajaga, millel ilutseb aastaarv 1967: “Moemajja kutsus mind tööle tehniline toimetaja Valter Muruk, kes tegelikult oli ajakirja tähtsaim tegelane. Ta oli hiljem mulle moraalseks toeks. Nimelt fotograafi tööst ei peetud moemajas kuigi palju. Moejoonised olid toimetajate meelest palju tähtsamad. Seepärast jäädigi mingi hetk Moskvale ja Leningradile alla. Oli vaja ajaga kaasas käia!” puistab fotograaf südant.
Kaameraga pliiatsi vastu
Mäemets on Tallinna Moemaja suhtes üsna kriitiline: “Muidugi olid meie trükiarvud meeletud ja isegi siis jäi neist puudu. Eestlaste moest ja eestlaste maitsest arvati väga hästi. Venelased vaatasid meid alt üles!
Kuigi siis, kui 1975. aastal hakkasin pildistama Leningradi moemajale, tehti seal ikka imelisi asju. Vahel oli nii, et vaatasin mõnda kunstnikku: täiesti suvaline vene naine. Aga siis tulevad mannekeenid tema kleitidega ja suu jääb ammuli, kui ilusaid asju on! Seal ei olnud rahaliselt mingeid piiranguid, siis kui oli vaja, sai kohe valuutat. Mind lubati pildistama kõige uhkematesse tsaarilossidesse. Leningradi moemajas oli mul korralik stuudio. Tallinnas polnud alguses isegi valgustust, pidin ise kõike tegema. Kaks korda varastati toimetusest minu tehnika ära.
Minu arvamus oli Mari Kanasaarele, peatoimetajale, ebatähtis. Ta ironiseeris, vabandas, et segab mul kunsti teha.
See-eest Lygia Habicht ja Kristel Leedjärv olid väga mõistlikud daamid.” Koos Leedjärvega valis Mäemets võttepaiku, leppis kokku pildistamisi interjööride omanikega. Ta teeb lahti ühe kaasatoodud ajakirjadest ja näitab mulle Sakala keskuses tehtud fotosid: “Küll see oli ilus maja, aga no-jah, mis teha, Eesti Vabariik on paradokse täis...”
Siis, kui välisvõtted ei olnud võimalikud, pildistas Mäemets Viru tänaval asunud moemaja keldrivestibüülis, kus oli väike poodium.
Carmen Kassi eelkäijad
Modellide valik Eestis oli suhteliselt piiratud. “Enamasti otsiti uusi nägusid tuttavate kaudu. Minu lemmikud olid Helle Rõžova ja Faime Jurno. Nendel oli tõelist elegantsi ja nad oskasid kaamera ees liikuda. Mannekeenide palk oli umbes sama suur kui koristajatel. Palgal oli ainult üks mees, Garibaldi Kivisalu.”
Kaks korda kuulutas Moemaja välja ka suure mannekeenide konkursi. “Kohale tuli 300 naist. Igaühel oli mingi viga küljes, me ei saanud ühtki mannekeeni. Enesekriitika oli daamidel nõrk!” naerab Mäemets. “Mingisuguseid meikareid ega juuksureid võtetel polnud, mannekeenid tegid kõike ise. Mina pildistasin, sättisin valgust ja kunstnik sobitas riided selga,” kirjeldab fotograaf Silueti menupiltide loomist. Tihtipeale pidi Mäemets ise kaamera ees väänlema. “Paljud modellid olid väga puised. Siis hakkasin neile poose lihtsalt ette näitama. Nii läks asi kiiremaks ja elavamaks!”
Mäemetsa sõnul oli Moemaja kunstnikele fotode juures tähtis eelkõige kostüümide selge kujutamine. “Sellepärast mõni foto on ikka selline, et ükski fotograaf seda heaks ei kiida. Parimad asjad kahjuks ajakirja ei läinud. Kuna kõik negatiivid jäid moemajja, ei tea ma, mis on praeguseks neist saanud.” Võttepaiku valis Boris kas ise või koos vastutava toimetajaga, kes konkreetse numbriga tegeles. “Mõnikord oli küll nii, et tulin toimetusse ja seal öeldi, et kahjuks täna autot ei saa, mine “klõpsi” kusagil siinsamas. Siis käisingi mannekeenidega linna peal ringi. Nii see Silueti ilme kujunes.”
Kullakallis paber
Vaatame Boris Mäemetsaga slaide, mida peeti Siluetile sobimatuks. Fotograaf ei varja teatud kibestumust: “Need on head pildid. Kahjuks polnud vene ajal normaalset paberit ega trükivõimalusi. See oli suur ettevõtmine – saada paberit uuele numbrile! Pildistasin Kodaki laifilmile, kuid kogu see kvaliteet läks ajakirjas kaduma. Üks hea pilt tuli tavaliselt 12 kaadri pealt.”
Vanadel fotodel näen naeratavat Faimet, kes jätab tunduvalt sensuaalsema ja vabama mulje kui Silueti esikaantel. “Selliseid pilte kanti maha. Ei mingit erootikat, korda läks korrektne riietuse kujutamine ja julgeid poose ei tahtnud toimetuses keegi näha,” jutustab Mäemets. “Moemaja naistel oli küll võimalusi uurida välisajakirju, neid sai sugulastelt ja suure raha eest antikvariaadist. Kuid üks ühele nad neid ei kopeerinud. Hoopis Leningradis öeldi mulle, et tee nagu Läänes! Venemaal taheti väga eestlasi tööle saada.”
“Kui ma vaatan tänapäeval moeväljaandeid, siis ma ei saa aru, miks seal on nii suured tiimid. Mida kõik need inimesed teevad?” imestab Mäemets. “Ma ise olen perfektsionist, ei ütleks, et boheem. Selleks, et moefotograafina õnnestuda, pidin nägema palju vaeva, palju õppima.
Sai küll restoranides käidud, elasin väga hästi, honorarid olid väga suured. Oli aeg, kui teenisin kaks korda rohkem kui mõni minister! Mul oli kõikjal palju tuttavaid, kuid töö ei jäänud kunagi unarusse. Tallinna Moemajale ma ei pildistanud enam aastast 1975, sest siis oli mul naistega sõdimisest kopp ees. Ainult siis, kui Valter Muruk kutsus, tegin erandkorras neile pilte,” võtab Mäemets oma suhte Siluetiga kokku.
Arvan, et tasuks Boris Mäemetsa kunstnikuoskusi moe hüvanguks taas rakendada, sest energiat ja tahtejõudu jätkub vanahärral küllaga.
