Pasteur-Weizmanni/Servier’ auhinna pälvinud Endel Tulving on tsiteerituim Eesti teadlane maailmas
Oli hiline august 2006, Toronto. Kognitiivpsühholoog Endel Tulving (83) oli mulle raudteejaama vastu tulnud. Ma mäletan ta maasturit - see tundus muljet avaldavalt suur ja võimas nii soliidses eas juhi kohta -, mul on meeles asfalttee, mis lookles suurte puude all jõeoru kohal (vett oli autoaknast vilksamisi näha), ja see, kuidas tee viis lõpuks välja rahulikku aedlinna. Kõik oli väljapeetud - nii veidi Freudi meenutav ja rafineeritud käitumismaneeridega Tulving ise kui kogu see roheline ja varjudeküllane linnaosa, kus, ma arvan, polnud teekonnal Toronto ülikooli kauaaegse professori koduni näha ühtegi inimest. Mul on meeles klaasveranda ja aed, kus jooksid ringi paar musta oravat; nagu ka asjaolu, et Tulvingu abikaasa, kunstnik Ruth Tulving, polnud kodus. Kuid ma ei mäleta rongisõitu ennast ega näiteks seda, mida Tulving Eestist saabunud ajakirjanikule tervituseks ütles. Ma "lihtsalt" ei mäleta, kuigi just selles mittemäletamises polegi midagi lihtlabast.
Mälu ning mittemäletamise uurimises seisnebki 1928. aastal 26. mail Petseris kohtuniku perre sündinud Tulvingu suurus. Tema 1995. aastal avaldatud avastust, et mälu liike on viis - sealhulgas semantiline mälu (mis võimaldab teada näiteks seda, et Endel Tulving on kahe tütre isa), protseduuriline mälu (mis võimaldab siinkohal moodustada neidsamu sõnu) ja isiklike läbielamistega tegelev episioodiline mälu (võimaldab mõelda ka tulevikusündmustele: kas toimetaja teeb selle lause taas kord kaheks, kuna see sai liiga pikk?) -, võibki lihtsustades nimetada Endel Tulvingu elutöö kontsentraadiks, mida 30. novembril kell 12.00 väärtustati Pariisis aadressil 28 rue Saint Dominique Pasteur-Weizmann/Servier' auhinnaga. See iga kolme aasta tagant teadus- või meditsiinisaavutuse eest väljastatav preemia (hääldub Eesti Ekspressi frankofiilide andmeil "pastöör-vaitsmann servijee" või "pastöör-vaismann-sevieer") tuleb koos 2,3 miljoni krooni suuruse auhinnarahaga ja on omas valdkonnas massiivseks tunnustuseks. Kuid Tulving ise (mees, keda TÜ psühholoogiaprofessor Allik kirjeldab kui "üht kõige karismaatilisemat inimest, keda olen kunagi kohanud"; isikut, kes pole mitte ainult "tehniliselt tark", vaid kelles on ka väga palju "tervemõistuslikkust") on jäänud tagasihoidlikuks. Klassivend Treffneri gümnaasiumist, literaat Hans Luik räägib, et kohtus Tulvinguga möödunud kuul; siis kui teadlane viimati Eestis käimas oli (Tulvingul on korter Tallinnas, Raekoja platsi ligiduses). Vanahärrad meenutasid olnut ja südaööl küpsetas Luige naine neile "pannakaid", kuid kui Luik siis päris, et miks Tulving vahepeal Tallinnast veel Pariisi pidi lendama, jäi Tulving - tema kunagine pinginaaber Treffneri gümnaasiumist - salapäraselt napisõnaliseks ("Mul paluti sellest mitte rääkida avalikkusele," ütleb auhinnast juba mais teada saanud Tulving Ekspressile, "ja ma ei rääkinud kah"). Auhinnast luges Luik järgmisel hommikul Postimehest.
Luik võtab välja suure rohekaspruunikais toonides klassipildi, mis tehtud Treffneri gümnaasiumi 6. klassi õpilastest 1940. aasta mais. Tulving - "valge särgikrae lord Byroni eeskujul üle kuuekrae pööratud, tõmmul, päevitunud näol aval naeratus". Veel ei aima keegi, et 52 klassivennast õnnestub vaid kahel jõuda oma 80ndatesse ühel või teisel kujul vangis istumata (enamikul seisis varsti ees kokkupuude kontsentratsioonilaagrite või Siberiga, ent 1944. aastal Eestist Saksamaale põgenenud Tulving pidi aega veetma ameeriklaste Displaced Persons camp'is, kus võistles Hellar Grabbi mälestuste kohaselt kõrgushüppes tulevase Leedu presidendi Valdas Adamkusega). Veel ei tea keegi sedagi, et tervelt neli selle klassi poissi saab teadusdoktoriks (Tulving 1957. aastal Harvardi ülikoolis ja "tohutute raskustega" võideldes - vaesel sisserändajal oli ülikoolitee algul kasutada vaid üks särk, mida ta pesi igal õhtul ja triikis igal hommikul). Kuid üllatav see polnud: Luik meenutab, et püsiviielist Tulvingut kutsuti klassis "Priimuseks".
Pärast Pasteur-Weizmann/Servier' auhinda on üldse vähe, mis üllataks. "Nüüd on [Tulvingul] jäänud [saada] ainult päris Nobeli preemia - mis pole muide ka täiesti välistatud," ütleb Allik.
Aga mida teeb Tulving ise? Ta viivitab vana professori riuklikkusega Ekspressi küsimustele vastamisega seni, kuni lugu otsapidi juba trükikojas, ent helistab siis siiski toimetusse. Hääl on jätkuvalt krapsakas, kuid seda, mille kallal Tulving praegu töötab, ta avaldada ei taha. "Tegelen teemaga, millest vist ükski inimene aru ei saa."
