“Piinakambri” perenaine
Alfred Hitchcock tavatsenud selgitada märuli ja ootusärevuse vahet niisuguse näitega – kui laua all on pomm ja see ühel hetkel plahvatab, on see märul. Aga kui inimesed istuvad ümber laua ja mängivad kaarte ja filmi vaatajad teavad, et laua all on pomm ja see mingil põhjusel ikka veel ei plahvata, siis see on ootusärevus.
Kathryn Bigelow pühapäevane Oscari-võit oli sõna otseses mõttes pommuudis. 82 aasta jooksul ei olnud ükski naine parima lavastaja Oscarit saanud. Sama nominatsiooni olid enne teda pälvinud kõigest neli naist.
Bigelow võit tuli aga tõelise meesteka eest – “Piinakamber” on sõjafilm, detailne reportaaž pommirühma igapäevasest rutiinist Iraagis. Lugu sõjarditest, kellest mõne jaoks on sõda narkootikum ja sõdimine sõltuvus.
Aga õnneks ei hakka Bigelow võõrutusravi välja pakkuma, vaid laseb kaameral jälgida kiretult, võimalikult autentsena mõjuvas keskkonnas tavalisi naabripoisse meenutavaid proffe, kes teevad tööd, mille rutiinsus ei erine meie endi igapäevast, aga mis on kujuteldamatult ohtlikum. Aga leitud laengud tuleb kahjutuks teha, alternatiivi ei ole.
Ja hetkel, kui nad endalt küsivad, miks nad seda teevad, ei tea nad vastust. Sest sõdur ei mõtle, vaid täidab käsku.
Bigelow filmis ei kõnele poliitikud või niiditõmbajad. Seal domineerib sõduri tasand. See ei saa olla ülemäära filosoofiline ning seetõttu on film tõesti aus ja realistlik.
Kokku sai “Piinakamber” kuus Oscarit – parim film, parim lavastaja, parim montaaž, originaalstsenaarium ja kaks helivaldkonna auhinda.
Üks USA sõdur on filmitegijad ka kohtusse kaevanud, sest lugu olla tema elust maha kirjutatud ilma luba küsimata.
Filmi- ja telemaailmas juba mitu aastakümmet vaikselt tegutsenud Bigelow on üha uuesti ja uuesti naasnud hirmu ja eneseületamise teema juurde erakordses olukorras. (“K-19: The Widowmaker”, “Point Break” jt). Ootusärevuse tekitamine on tal meisterlikult käpas. Märuli asemel panustab Bigelow dokumentaalsusele, autentsusele, aeglusele, ja nagu näha, tasus see ära. “Piinakambri” stseen, kus pommirühm suhtleb tagasiteel baasi pearahaküttidega, kes on omakorda juba sihikule võetud vaenlase snaiprite poolt, on pinev ja kaasakiskuv. Snaiper passib, kõrbekuum õhk väreleb, kärbsed sumisevad, tuul tuiskab silmad liiva täis ja kõik, kes kinos istuvad, hoiavad hinge kinni ja passivad nende kahe snaipri vastastikust passimist. Hinge kinni hoides vaatame iga jumala kilekotti või prügihunnikut ja kahtlustame lõpuks igaüht, kes aknast või katuselt piilub. Palju annab filmi autentsustaotlusele ja kohalolutundele juurde otsus filmida Jordaanias, Ammani linnas, mitte California kõrbe ehitatud filmipaviljonis. Statistid palgati Iraagi põgenike hulgast. Operaatoril olid 360 kraadi ümberringi suurepärased vaated.
Iraagis teeninud sõdurid muidugi muigavad, kui näevad, milliseid totrusi seal tehakse lihtsalt sellepärast, et filmivaatajal põnev oleks – taksojuht sõidab demineerimistsooni ega peatu märguande peale, lihtsalt selleks, et William James (Jeremy Renner), keda me juba teame kui püstihullu sõjasõltlast, saaks veel ühe macho-momendi. Tegelikult oleks taksojuht ammu maha kõmmutatud ning niisugust allumatust, nagu demineerija endale lubab, päriselt missioonil olla ei saa. Ta oleks a) juba surnud või b) koju saadetud.
Hollywoodi kaanonite sees üles kasvanud Bigelow ei suuda kahjuks vastu panna vajadusele hakata poliitkorrektselt kõiki osapooli humaniseerima – filmi teises pooles lisandub tegevusliine, mille ainus põhjendus on selgitada, et kõigil iraaklastel ei ole tagatoas pommivabrikut ja igaüks neist ei ole nõus oma last tapma ja inim-pommiks muutma.
Niisamuti peab sõjahundil olema inimlikke jooni – ta ei igatse eriti oma naise ja lapse järele, aga kiindub seletamatutel põhjustel kohalikku põngerjasse, kes talle rämps-dvdsid müüb, ning selle kiindumuse pärast seab taas kord ohtu oma kamraadid. Bigelow tahab meeleheitlikult näidata, et ka sõjanarkomaanid on ikkagi inimesed, mitte pommirobotid. Inimliku faktori tõttu on nad ühelt poolt efektiivsemad ja teiselt poolt ka plahvatusohtlikumad.