USA saatkond on Eesti poliitikute nutumüür
Wikileaksi avaldatud USA Tallinna saatkonna salajane memo paljastab, et Eesti poliitikud ja valitsusametnikud ei räägi ameeriklastele midagi põnevat.
Kurtmised ja kaebused ikka needsamad, mida võib lugeda ka Eesti ajalehtede veergudelt. Kõnekas on totaalne käegalöömine suhete paranemise osas Venemaaga. Paistab, et Ameerika saatkond on paljudele Eesti poliitikutele kui nutumüür, kus oma muresid kurtmas käiakse.
Toimetuse lühendatud vabatõlge USA saatkonna salajasest memost: “Meie kolleegid Eesti välisministeeriumist räägivad, et nad täheldavad Eesti-Vene suhetes edenemist, kuid eravestlustes kõhklevad Eesti valitsusametnikud, kas kahepoolsed läbirääkimised (Venemaaga) viivad suhetes olulise progressini. Välisministeeriumi Venemaa büroo peadirektor Märt Volmer rääkis meile, et head suhted Venemaaga ei ole “realistlik eesmärk”.
Peaministri välispoliitika nõunik Küllike Sillaste-Elling ütles, et “mõlemal poolel on vähe poliitilist tahet praeguseid suhteid muuta”. Valitsus on võtnud eesmärgiks ignoreerida tüliõhutavat Vene propagandat. Kuid see poliitika polnud Sillaste-Ellingu sõnul piisavalt tõhus, et suhteid edendada.
Valitsusametnikud suhtuvad ettevaatusega Venemaa katsetesse Eesti ametiisikuid avalikult blameerida. Sillaste-Elling ütles, et proaktiivsem positsioon suhetes Venemaaga on poliitiliselt riskantne nii sisepoliitikas kui suhetes Euroopa Liiduga. Iga peaminister Ansipi katse luua otseseid kontakte kas Putini või Medvedjeviga muudaks ta oma poliitiliste vastaste tugeva kriitika märklauaks, hoolimata kontaktide tulemustest. Tavaliselt pragmaatilised Eesti poliitikud muutuvad Eesti-Vene piirilepingu teemast rääkides täiesti kompromissituks.
Valitsus on väga mures, et kui nad peaksid Moskvaga kontakte alustama, siis kasutavad teised Euroopa Liidu riigid olukorda ära, et survestada Eestit uutele järeleandmistele, milleks Eesti ei ole valmis.
Valitsus on samuti väga masendatud, et ei Euroopa Liit ega NATO suuda jõuda konsensusele Venemaaga seotud kriitiliste teemade osas, kaasa arvatud energeetiline julgeolek.
Mõjukas parlamendiliige Marko Mihkelson kaebas Euroopa Liidu Vene poliitika ebapiisava sisu üle, märkides, et Venemaa MITTE isoleerimine osutus mitmete riikide jaoks olulisemaks kui Venemaa naabruses asuvate uute demokraatiate toetamine.
President Ilves on olnud eriti häälekas, rääkides NATO ja ELi vajadusest võtta kasutusele ühine tugevam seisukoht Venemaa suhtes. Avalikult soovitas ta NATO-le selge strateegia välja töötamist, et ajada asju “sõjaka ja agressiivse” Venemaaga, kuid eraviisiliselt kaebab ta NATO võimetuse üle seda teha.
President Ilves kaebab samuti tihti selle üle, kuidas Venemaa kasutab energeetikat tööriistana poliitilise mõju saavutamiseks Euroopas, juhtides tähelepanu tihedatele sidemetele Gazpromi juhtide ja teatud Euroopa Liidu liidrite vahel.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo on avalikes esinemistes märkinud, et Eesti vajab tugevat infrastruktuuri, mis toimiks heidutusena, nii et Eesti ei peaks ennast kaitsma hakkama, kuid samuti, et Eesti “peab olema valmis osutama vastupanu, kui selleks on vajadus”.
Sellel foonil on USA saatkonnal piiratud, kuid oluline mõju: “Me jätkame võimaluste otsimist Eesti-Vene omavaheliste suhete arendamiseks ja Eesti julgeolekumurede maharahustamiseks.”
