Priit ja Siim Aimla: „Väljaütlemise julgusest pole mõtet rääkidagi“

Legendaarse humoristi Priit Aimla ja tema džässmuusikust poja Siimu pered teevad kokku portsu Itaaliat.

Legendaarne humorist Priit Aimla tõdeb, et anekdoodikultuur on kadumas.  Tema džässmuusikust pojale Siim Aimlale aga meeldivad Ott Sepp ja Märt Avandi.

Priit Aimla (69) ja Siim Aimla (36) kutsuvad ajakirjanikud kohtumisele legendaarsesse Kuku klubisse. Härrad isuvad sel krõbisevkülmal ilmal nurgalauas, ees elegantsed konjak ja tass kohvi. Nad on siin olnud varemgi. Priit: "Mulle on Kuku klubi nooruses väga palju tähendanud, siis, kui ma Eesti Raadios töötasin. Nüüd, viimastel aegadel käin siin harvemini. Enam ei ole sõpru, kellega käia. Nagu praegunegi pilt näitab, on küün üsna tühi. Vanasti suitsud tossasid ja vennad võtsid viina, tegid igasugu tükke." Siim: "Kultuuriinimesed suures osas ju siin elasidki. Praeguse ja tolleaegse Kuku vahe on, et siis ta oli kinnine kunstnike klubi, ilma kaardi ja tuttavateta polnud siia asja. Üksvahe ma jõlkusin isal sabas päris palju. Tore ja uhke tunne oli hõngust osa saada. Tänu sellele võin vist Ivo Linnasid ja Koržetseid oma sõpradeks pidada – Ivo Linna oli muide suurepärane indiaanlasemängija!" Priit: "Kui sõitsime Aarma Jürkaga esinema, siis tavaliselt kohtusime siin ja auto seisis Vabaduse platsil. Lihtsalt see, kes oli roolis, pidi olema natuke kuivem. /.../ Olen hakanud vahel meenutama, et ei mäletagi, et oleks hommikul minekust õhtuse saabumiseni kordagi vahepeal kodus käinud. Ikka, kas siis raadiomajas tegime aega parajaks või tulime Kukusse ja sealt kuhugi edasi." Siim: "Tol ajal olin ma rohkem kõrvaltvaataja. Aga tundub, et tänapäeval puudub kunstnike ja kultuuriinimeste elus igapäevane ühine ajaveetmine. Kõik teevad oma kiireid töid. Selgelt rabeletakse liiga palju. Sellest ka minu viimaste aastate lembus luuletajate ja kirjanike seltskonna järele, kellest on saanud ühed minu parimatest sõpradest. Mõnel on aega tänapäevalgi teha see kella kaheksane hommikune õlu ja jutustada labases vormis päris sisulistest asjadest. Saan aru, et suur osa kultuurist tehtigi omal ajal kinnises ringis ja sellist ühe nööri vedamist oli rohkem. Ilmselt ka tänu ühisele vaenlasele..." Priit: "...ja rohkete anekdootide baasil, mida täna ei kuule peaaegu üldse. Kui huumori ja satiiri osa kokkusaamistel oli elutähtsuse mõttes esimesel või teisel kohal, siis nüüd on ta langenud tavapäraste meelelahutuste hulka, kuskil kümnendale kohale." Siim: "Oluline oli ju see, kui peenelt midagi valitseva võimu vastu välja öeldi, huumor ühendas ja teritas vaimu. Praegu pole väljaütlemise julgusest mõtet rääkidagi."   Loe edasi, mida Aimlad arvavad tehnoloogia arengust, tööst ja ületööst, perekonnatraditsioonidest, vaba maailma toitudest, Eesti kultuuri ekspordist ja riigi suhtumisest kultuuritegijatesse.