30.06.2011, 00:06
Katrin Pärna metamorfoosid
Ükski inimene ei ole kohe valmis, teab Tartu Uue Teatri särav näitlejanna, kes räägib Margit Tõnsonile kodust, kodulinnast ja koduteatrist.
Viimati nägin ma Katrin Pärna (34) teatriauhindade galaõhtu teleülekandes publiku hulgas liigutusest pisaraid pühkimas, kui Ita Everile terve Draamateatri saal püstijalu austust avaldas. Esimest korda nägin ma teda sealsamas Draamateatri saalis, rohkem kui kümme aastat tagasi, ilmselt ühe lavakooli lõputöö etendusel, mille pealkirja ma ei suuda enam meenutada, aga mille vaheajal Katrin laulis. Laulis nii, et jäi meelde. Erilise, sügava häälega ja tundega. Ja laulab ta siiamaani. Hetkel küll peamiselt õhtuti, lapsele. Kui ma loen uudiseid sellest, et Viimsis prouad korraldavad ökomoe-show'd ja Tartus peate teie Berliini!-nimelist taaskasutuspoodi, siis jääb mind kummitama mõte, et kas see pole mingisugune moodsate naiste alateadlik soov mitte "täiskasvanuks" saada? Säilitada rõõm ja teha asju, mida tingimata ei pea tegema, vaid tahad teha? Mida sa sel juhul täiskasvanu all silmas pead? Lapse kontseptsiooni kohaselt on ju just täiskasvanu see, kes saab teha seda mida tahab, samal ajal kui laps peab tegema seda, mis vanemad käsivad:) Ma ei arva, et täiskasvanuks olemine välistab rõõmu ja meeldivate asjadega tegelemise. Igas vanuses ja igasuguse sotsiaalse staatuse juures on täiesti lubatud tegeleda hobide ja kõrvaltegevustega. Pealegi, kui nüüd Berliinist! rääkida, siis kuna see on olnud puhtalt heategevuslik projekt, siis on see ometi väga täiskasvanulik ilming. Me oleme kogunud inimestelt kokku kappi seisma jäänud ja üleliigseid riideid ja nende eest saadud tulu annetanud eri otstarveteks edasi. Oleme oma tegevusega toetanud Tartu Maarja kooli, Tartu Uut Teatrit, Genialistide klubi, rohelist mõtteviisi ja armastuse võimalikkust. Mis saaks olla veel täiskasvanulikum?