Hiirekuningas Mutt peab jahti
Selle raamatu teevad lugemisväärseks ajastu ja selles elanud tuntud tegelaste detailitäpsed, ka toona elanule nostalgilist äratundmisrõõmu pakkuvad kirjeldused. Mutt ei tee kellelegi pai, on mürgiselt irooniline, aga ei peksa – on õiglane. Minu sõpruskonnas on niisugune torkimine ja iroonia olnud kombeks selle klanni kujunemisest keskkooli päevil – ning sellesse ringi kuulunud tunnevad väliselt õudsete väljendite tegelikku märgilist tähendust ega solvu. Mutti lugedes oletasin sama – kuigi ma ei tunne enamikku neist, valdavalt kirjanduse ja teatrialal tegutsenud karikeeritud tegelastest. Muidu võiks arvata, et Mihkel Mutil on liiga palju sõpru-tuttavaid ja ta on otsustanud oma mälestustega nende arvu radikaalselt kärpida.
Selle asemel võtab ta läbi paljud 1980ndate algust iseloomustanud tegelased, olukorrad ja nähtused. Autori eriline lugupidamine kuulub seejuures heale sõbrale ja õpetajale Mati Undile. Aga mitte ainult – Mutt meenutab sooja huumoriga ka oma lemmiktoimetajat Asta Hamerit.
Üsna põhjalikult käsitleb autor mälestustes seltskondlikku napsitamist kui ühiskondliku “edenemise” õlitajat. MM annab sellele diskreetse ja ausa hinnangu: kirjeldab olemisi, kus klaasi taga palju kirevaid tutvusi sündinud, ideid ja plaane genereeritud ja lihtsalt inimesi tundma õpitud. On näha, et autori jaoks ei ole need sageli naljakate juhtumistega vürtsitatud sündmused kunagisi pidusid meenutava nostalgitseva alkohooliku biokeemilise õhina looming. MM jääb nendegi piltide maalimisel hoopis külmaks ja skeptiliseks, ent siiski mitte pahatahtlikuks minimalistiks. Selle teema kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et Mutt meenutab joomise siira, ent mitte masendatud, vaid pisut eneseiroonilise analüüsimisega oma New Yorgi naiskirjanikust kolleegi Jessicat “Seksist ja linnast”. Nimelt küsib ühe järjekordse osa alguses viimane endalt: “Kas me oleme litsid?”
Kuid joomise kõrval jagub ruumi muulegi. Nii märgib Mutt ära oma esimese välisreisi. Selle eelduseks oli, nagu MM napilt sedastab, et nagu Briti mereväkke astuti sooviga näha maailma (mereväe hüüdlause oli ju “Astu mereväkke ja näe maailma!”), nii astuti tihti samal põhjusel ka komparteisse. Tema aga sellesse ühendusse teenima minna ei soovinud ja sellega ta esialgu tähtajatult sunnismaiseks mõistetigi. Alles muude sidemete tõttu õnnestus tal lõpuks Tšehhoslovakkia ära näha…
Head ja teaberikkad on kirjeldused omaaegsest Kirjanike Liidust. Neid lugedes tundub, nagu jalutaks ise mööda ENSV KL koridore ja piiluks kabinettide ustest sisse: “Tihti peeti kusagil pidu, kas siis naiste moodi või meeste moodi. Edasi viisid trepid salasoppidesse, kus samuti paiknesid kellegi tööruumid ja kuhu võis vajaduse korral kenasti varjuda.”
Muidugi ei lähe Mutt mööda ka nendesse soppidesse varjunud inimestest. Käsitledes nomenklatuurseid kirjanikke ja funktsionääre, nagu Lembit Remmelgas või Vladimir Beekman, ei peida ega silu ta tegelikkust, kuid ei musta ka neid inimesi. Ta ütleb hoopis, et ilma Beekmani ja Remmelga Astrid Lindgreni ja Jaroslav Hašeki tõlgeteta oleks elu olnud hallim: “Mõlemad mehed olid kõrged ideoloogia funktsionäärid, mõlemad kompartei liikmed. Aga näe, nende tegu elab.”
Kui etteheidetest rääkida, siis teose toimetaja võinuks mälestustes äramärkimist leidnud ja meie kultuuri lähiajaloos oluliste isikute kohta teha raamatu lõppu nendeteemalise teatmelisa. Aga see on väike viga. Soovitan Muti mälestusi kõigile, kel huvi lugemise kui moest mineva tegevuse vastu. Varuge selleks aega. Kiiret ei ole. Mälestusi on viies köites. Mina olen kiiresti läbi lugenud alles kõige viimase.
