Super-Mario hakkab eurot päästma
Moodsat maailma ohjavad üha enam nn turud ehk fondijuhid, pankurid ja kõikvõimalikud finantsistid. Kogu kära Kreeka päästmise, Itaalia liiga suure võla ja teiste euroala riikide hädade ümber käib seetõttu, et turud ei julge neile enam odavalt laenu anda.
Euroopa Keskpanga (EKP) uus president Mario Draghi tunneb turge läbi ja lõhki. Tema esimene tähetund saabus 1990. aastate alguses Itaalia riigikassat juhtides. Itaalia oli kaelani võlgades, maksujõuetuse äärel. Draghi suutis turgude meelsust muuta ja nad Itaalia võlakirju ostma meelitada.
Seejärel sai temast investeerimispanga Goldman Sachs asepresident. Seda asutust hüütakse kullakaevanduseks (goldmine), sest ta oskab lõigata profiiti imeliste trikkidega, millele aitavad kaasa head poliitilised sidemed. Draghi esindas panka suhetes Euroopa riikidega.
Tänavu juunis grillisid eurosaadikud Draghit just tolle aja tegemiste eest. Nad väitsid, et Goldman Sachs aitas Kreekal ja Itaalial suuri võlgu varjata, et riigid pääseksid eurotsooni. Draghi läks saadikute ees esinedes närvi, kuid eitas kindlameelselt seotust kahtlaste skeemidega.
Olekult ei meenuta tavaliselt tumedat elegantset rätsepaülikonda kandev Draghi mitte oma eelkäijat Jean Claude Trichet’d, kelle kujul läks maailmale kaotsi üks võrratu näitleja, vaid rohkem pokkerimängijat, kes oskab esineda emotsioonivaba kalanäoga ja jätab endast vahetevahel arrogantse mulje.
EKP nõukogu viimastel istungitel hoidis Draghi end vaos ja võttis sõna viimaste seas, sest ta tunnetas, et kõik ülejäänud liikmed jälgivad teda väga hoolikalt. Draghi käitus seetõttu täpselt nii, nagu peaks käituma nõukogu realiige (ta oli seniajani Itaalia Keskpanga president), mitte nagu EKP tulevane juht.
Tegelikult oli esimene valik EKP presidendi kohale hoopis sakslane Axel Weber. Weberil viskas aga üle EKP plaan osta kokku hädas riikide võlakirju. Ta oli nii nördinud, et loobus kõrgest kohast. Alles seejärel sai Draghist president.
Nüüd on esimest korda EKP ajaloos juhtkonnas jäme ots itaallaste käes. Tegevjuhtkonda kuulub lisaks Draghile Lorenzo Bini Smaghi ning nõukogusse Itaalia Keskpanga uus kuberner Ignazio Visco. Prantslasi on pärast Trichet’ lahkumist juhtkonna 23 liikme seas vaid üks.
Draghi astus uude ametisse teisipäeval, mil tavaliselt toimub EKP juhatuse koosolek. Sel teisipäeval oli aga Saksamaal usupüha tõttu vaba päev.
Kolmapäeviti saavad nõukogu liikmed Frankfurdist EKP nõukogu otsuste kavandid. Nõukogu koosolek toimub neljapäeva hommikupoolikul. Seejärel lähevad nõukogu liikmed lõunatama ja kell 14.30 algab nagu aamen kirikus pressikonverents. Viimasel ajal on küll teemasid olnud nii palju, et arutelud algavad juba eelmisel õhtul ja Trichet on lipanud pressikale ka einestamata.
Draghi satub uues ametis kohe surve alla. Rikaste riikide klubi OECD, aga ka osa nn turgudest ootab, et EKP alandaks majanduse elavdamiseks intressimäärasid.
Samas suurendaks intresside alandamine inflatsiooni, mis on niigi liiga suur. Ja seda Draghi ei vaja, sest ta on kõva liini pooldaja, EKP ainus ülesanne on inflatsiooni ohjata ning eks tal ole meeles, kuidas Saksa kõmuleht Bild tegi juba kord nalja, et Itaalia ilma inflatsioonita on nagu spagetid tomatikastmeta. Seetõttu on vähetõenäoline, et tema valitsusaeg algab intressimäärade langusega.
Teiseks andis Draghi eelmisel nädalal märku, et EKP võib jätkata hädas liikmesriikide võla kokkuostmist. Kuid see on talle selgelt ebamugav, sest esiteks ei meeldi selline tegevus Saksamaale ning teiseks küsiks rahvas üle Euroopa: mis kuradi pärast laseme itaallasel kokku osta Itaalia võlakirju?
Ootused on seoses Draghiga suured. Äkki suudab ta korrata edu, mida saavutas Itaalias?
Kuid pole välistatud, et Super-Mariost saab lõpuks euroala surmakutsar. Pankur Indrek Neivelt teatas oma blogis viitega tuntud naljale, et enne Euroopa Liidu viimast tippkohtumist oli eurotsoon kuristiku äärel, nüüd tehtud otsustega astuti suur samm edasi. Teade Kreeka rahvahääletusest vaid suurendab segadust.
