Käbid ja kännud: Kalmetite poisid läksid lavakasse isa keelust hoolimata

Selles peres räägivad vennad Karl (23) ja Henrik (25) teineteise eest ja isa Madis (57) on torisevam kui tema kelmikad hundikutsikad, kel usk näitlemise rõõmu võimalikusse istub sügaval sees.

Kinoteatri püstijalakomöödiaga palju fänne leidnud vennad Karl ja Henrik Kalmet ja nende näitlejast isa Madis Kalmet on järgmised külalised Ekspressi Käbide ja Kändude sarjas.

Madis:

Mul oli kaks suurt paleust – sport ja teater. Hiljuti leidsin sahtlipõhjast pundi vanu medaleid, nende hulgas Eesti meistrivõistluste 1976. aasta hõbemedali 400 meetri tõkkejooksus. Olin päris kõva tegija omal ajal! Aga kui teatrikooli 1976. aastal sisse sain, jäi aktiivsem trennitegemine ära.

Henrik:

Me oleme väikesest peale olnud teatriga tahes-tahtmata seotud ega osanud oma edasist elu selleta ette kujutada. Õppisin enne Tartus filosoofiat, mis oli ka põnev, aga tundsin rohkem kunstide poole tõmmet. Millalgi rääkisin Karlile, et lähen proovin lavakasse ja Karl ütles, et ta läheb ka. Alguses mõtlesin, et ta teeb nalja.

Madis:

Minu eest suutsid nad sissesaamist täielikult varjata! Olin šokeeritud, kui mulle teatati, et poisid on Elmo Nüganeni kursusele sisse saanud. Pettekas seisnes selles, et Karl käis samal ajal Hollandis koolis ja sõitis sealt koju katsetele. Mina olin vihaselt sellele valikule vastu – oma kogemuste pinnalt tean ju, kui ränkraske see elukutse on ja kui vähe tagasi saab. Üks kriitik ütleb, et parim lavastus, teine kirjutab, et täielik kräpp. See teeb aeg-ajalt õnnetuks. Ja õnnetud oleme me sel elualal rohkem kui õnnelikud.

Karl:

Sel aastal, kui lõpetasin keskkooli, oli lavakasse vastuvõtt ja sinna proovimine tundus lihtsalt nii loomulik!

Madis:

Aga kuidas te selle konspiratsiooni ikkagi lõite, et teises riigis kool lõpetada ja siin katsetel käia ja mina ei teadnud mitte midagi?

Karl:

Ainuke inimene, kes on konspiratsiooni loonud, oled sina!

Henrik:

Me mõtlesime, et kui käime katsetel ära ja kui näiteks ühel hetkel lendame välja, millest me siis räägime? Mis meil siis ikka öelda? Hoidsime teiste närvirakke kokku.

Madis:

Päris ausalt öeldes olin poiste sissesaamisest kuuldes tohutult pettunud. Mõtlesin, et nende elu on rikutud. See valik määrab nad mingisugusesse nõmedasse Eesti palaganimaailma, kus pole mingeid erilisi perspektiive. Nad võiksid oma vaimu ja andeid palju paremini rakendada.

Karl:

See ainult kinnitab minu otsust ja mul on hea meel! Lavakunstikool ei tähenda, et pead eluaeg tegelema teatriga – see on lõppkokkuvõttes ikkagi kool. Kui ma ei taha enam teatrit teha või selles „palaganis“ osaleda, siis selle otsuse ma ka teen.

Loe tasulisest artiklist või paberlehest lavaka iseendasse sumbumisest, Kinoteatri püstijalakomöödiast, välismaal elamisest ja sellest, kuidas nad oma liistude juurde ei saa jääda.