Nädala album: Natuke nooruslikku California souli
The Internet “Purple Naked Ladies”
(Odd Future/Sony Music)
Missy Elliott ja Alicia Keys peaksid ka kapist välja tulema, ütles hiljuti Syd The Kyd ehk 19aastane tüdruk, avalikult ennast lesbiks tunnistav ja 50% hiphop-neo-soul-grupist The Internet. Trupi ülejäänud 50% on tüüp nimega Matt Martians. Siiamaani ei tunnista paljud popmuusikud avalikult oma homoseksuaalsust ja eriti vähelevinud on sellised deklaratsioonid testosteroonsemate subkultuuride, nagu näiteks hiphopi või raske roki puhul. Selles suhtes äratab see noor neid oma käitumisega lugupidamist. Seksuaal-poliitilisel liinil jätkates on ka huvitav tõsiasi, et ta kuulub ainsa naisliikmena Los Angelese ülehaibitud räpigruppi Odd Future, olles selle grupi DJ, üks produtsente ja heliinsener. Samuti muusikatööstuse raames võõras juhtum, tavaliselt on naisartistidel Timbalandi-sugused paksude näppude ja kuklavoltidega mehed, kes saundi keeravad, mitte vastupidi. Klišee käib umbes nii: naine ja elektrooniline aparatuur ei mõista teineteist. Võibolla sellest ka vastandavalt rõhutatult tehniline nimi bändile: The Internet.
Igatahes sõidab see plaat populaarsuse kiiluvees, mille Odd Future edukamad liikmed Frank Ocean ja Tyler The Creator on lahti lükanud. Pälvides sealjuures tähelepanu, mida ta muusikaliselt ikkagi ära ei ole teeninud. Selle bändi puhul on rohkem pealkirju ja retsensioone tekitanud tema taustalugu, mida ka sissejuhatuses visandasin — kuhu, miks ja kuidas ta kuulub, mitte oih, kes need huvitavad lood on küll salvestanud. Mitte, et need soulilt lauldud palad täiesti ükskõikseks jätaksid, aga kogu plaadil on kiirustamise ja väljaarendamata ideede maik. Los Angelese alternatiivräpile omased laisad trummid, väikesed psühhedeelilisust esilemanavad sämplipartiid, uimastav laulmine, kõik osad on omal kohal, et vastava muusika fännidele oletatavat rahuldust pakkuda. Aga neiu hääl, mis paiguti kipub meenutama viletsamat sorti Erykah Badud või sajandialguse Kelist, ei suuda mind konksu otsa saada, kuigi see oleks lausa hädavajalik, et kas või natuke leviteerima hakata. Pigem heidan ma pilgu ekraanile, kui mitu minutit ja sekundit loo lõpuni veel jääb, olles just vastupidiselt liigagi teadlik ajast ja selle möödumisest. Siinkohal pakub alati lohutust kogemus, et harva on muusikute debüüdid need meistritööd, millele ajalugu hiljem suure lugupidamisega järele õhkab. Ja selles tüdrukus on kindlasti palju rohkem peidus, antagu talle vaid aega. 6/10